CHANGE YOUR FACE! 

Nii palju on juba jutuks tulnud minu näoilme.  Tean ise, et olen abivalmis, rõõmsameelne ja sõbralik inimene..See ei ole mingi ego plahvatus, eks ka need kes mind paremine tunnevad teavad seda. ;) Aga minu nägu? Armsad sõbrad, miks te ei ole mulle öelnud et mul on selline vastik ja pahane näeoilme, mis on pigem tuim ja kuri, kui rõõmus ja sõbralik? Umbes, et kui mulle midagi räägitakse, siis näen ma välja täpselt selline, et „Miks sa mulle seda räägid?“/“Mida sa tahad?“/“Mis jama sa ajad?“ või nagu ma üldse ei kuulaksi või lihtsalt ei saaks aru.. Nohhh, kaabel on tõsti mõnikord pikk ja kui aru ei saa siis küsin :D Aga, et mind ei huvita või ma ei taha kuulda- see on jama.

Miks ma üldse sellest räägin?

See puudutab minu viimaseid nädalaid väga tugevalt. Kõik algas siis, kui otsustasime eelmise nädala kolmapäeval praktikal paar tundi pikema päeva teha. Siis kohtusime mina, Isabel ja Kerli esimest korda minu mentori Barbaraga. Barbara rääkis ja seletas igasugu asju meile, lihtsalt niisama... Jutu lõpus küsis Isabel minult et kas ma ikka sain aru. Ma vastasin, et muidugi sain. Barbara inglise keel on lihtsalt nii super, et sellest on võimatu mitte aru saada. Mis peale Isabel põhjendas oma küsimust kuidagi nii : "You just always have this kind of face like u dont care or understand."

Hiljem garderoobis ütles ta veel, et alguses kui ta minuga tuttavaks sai, siis ta mõtles, et ta ei meeldi mulle üldse. Umbes nii, et alati kui ta midagi rääkis, siis minu näoilme põhjal ta kohe mõtles: „Okay, she don’t really like me.“
Siis tunnistas ka Kerli, et kui ta minuga lennujaamas tuttavaks sai ja ka pikalt peale seda mõtles ka tema, et ta mulle üldse ei meeldi.. Et alati kui ta midagi mulle räägib, siis mul oleks nagu siiralt savi.

Eilne oli küll viimane piisk...  Minu näoilme tuli taas jutuks, aga seekord koolis. Pidime kolmekesi peale praktikat koolist läbi käima, et oma koordinaatori Ildaga rääkida. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas see jutuks tuli, aga igatahes selle peale, kui rääkisin Ilda’le, et kõik mõtlevad koguaeg minu nöo põhjal, et olen kuri ja ei saa neist aru, ütles Ilda :“In the beginning, i was thinking the same thing. But today i see, you’re eyes are smiling.“

No eks ma olen natukene püüdnud rohkem oma nägu kontrollida ja rõõmsam paista, ilmselt natuke juba õnnestub.

Kuulan tegelikult alati kõiki inimesi rõõmuga, isegi kui minu nägu räägib vastupidist. Lihtsalt kui ma tähelepanelikult kuulan, siis mu nägu elab „tuimalt“ oma elu.  Kui ma lihtsalt omaette olen, enda ümber toimuvat vaatan, omi mõtteid mõtlen, siis samamoodi... See ongi see kuri nägu. Aga ma ausalt püüan edaspidi rohkem naeratada. ;)

Õnneks kui ma nüüd tigeda näoga midagi põrnitsema jään, siis mulle tuletatakse ikka Kerli ja Isabeli poolt meelde, et „Change your face!“ .

Natuke siis ka viimastest päevadest.

Eile oli praktikal suhteliselt igav päev. Juhendajaks oli Monica, kes ka esimesel nädalal minuga oli. Temaga toimubki alati pigem see vaatamine ning ega ta palju ei seleta ka. Tegelikult pole siin väga imestada, ega ta ise ei tea ka täpselt mida või kuidas õpetada, ta ei olegi mentoriks mõeldud ja vastavat koolitust läbinud.
Pärast praktikat käisime koolis, Ilda rääkis meile, et hakkame käima järgmisest kuust vahetustega ja ainult koos oma mentoritega. See on iseenesest hea, kuna kindlad mentorit teavad paremini minu taset, arengut, puudusi ning mida juba oskan ja mida on vaja rohkem õpetada. Mul on 2 mentorit, kelle vahetuste põhjal koostati ka mulle graafik.  Osad valved olen Marisa’ga ning osad Barbara’ga. Nemad töötavad rohkem pärastlõunastel aegadel ja öösiti.
Ilda lubas eile, et annab endast parima, et me ei peaks olema väga palju nädalavahetustel ja öösiti praktikal. See tal ka õnnestus- öövalveid sain õnneks vaid 3 ning üks nendest on pühapäeva öösel, ning sellega piirdub ka minu nädalavahetustel töötamine.  ;) Vabu päevi on 16, nendest vaid kolm on uimased, kus lõpetan hommikul praktika.

Homme on selle nädala viimane päev praktikal, kuna selgus, et meil on pisut ületunde ning neljapäev on vaba.  Ise soovisime oma tundide eest vaba päeva, nind Ilda selle meile organiseeris. Reedel vaid paar tundi kooli ning ongi nädalavahetus.

KENA VABARIIGI AASTAPÄEVA TEILE!!!

Olge mõnusad!!!! Uus postitus nagu ikka siis, kui millestki rääkida on.
:*

Praktika ja pidu ehk minu viimased 3 päeva.

Ma olen nii väsinud, et ma üldse ei kirjutaks praegu, aga suht palju on toimunud ja asjad lähevad meelest, kui kaua viivitan.
Kolmapäev ja neljapäev möödusid haiglas. Tegime kolmapäeval  paar tundi pikema päeva ning kavatseme seda veel teha, et niimoodi vaba päev kuskile lisaks saada. Neljapäev aga oli endiselt 7h, kuna õhtul toimus Welcome Barbeque ja see algas juba kell 17.00.

Praktika

Sellel nädalal oli mul teine juhendaja praktikal- Sonia(vot praegu ma ei ole kindel, et nimi mulle õigesti meelde jäi, aga see pole ka praegu oluline). Selle juhendajaga oli kuidagi vabam, ta oli ise avatum ja suhtles rohkem, seletas rohkem ning näitas kõike rahulikus tempos, et poleks raske jälgida. Sain lõpuks ka patsientidele süste teha :). See pole küll miski keeruline asi, aga asi seegi alustuseks. Kui iga nädalaga asjad veel paremaks ja põnevamaks lähevad siis on kõik super. No passimist oli endiselt praktikal palju, sest seal lihtsalt ei ole midagi teha, ka mitte õdedel endal, kuid siiski oli parem nädal kui eelmine. Üpris palju oli iseseisvaid patsiente ning kahe päeva jooksul tuli minul osaleda vaid ühe patsiendi vannitamisel. Muideks hommikuvõimlemist kolmapäeval polnud ja mõitsin, et see toimub vaid ühe konkreetse õe kohalolekul.  Aga mis siin ikka enam sellest praktikast, ega rohkem midagi uut ei sündinudki. ;) 

Welcome barbeque

Nagu enne mainisin, siis üritus algas kell 17.00, seega isegi kell kolm haiglast lahkudes oli meil üpris kiire et kodust läbi minna, end korda sättida ja 16.50 Aliadosesse sõita, et Isabeliga kohtuda.  Tegelikult oli meil suht plaanitudki, et ega me täpselt kella viieks nagunii ei lähe.  Koha leidmine võttis aega ja kui me lõpuks kohale jüudsime, siis polnud me ka kindlad, et oleme õiges kohas, kuna seitsime mingi pubi ees ning tundus imelik et barbeque toimub siseruumis.. Siiski, siiski pääses pubi tagauksest imePISIKESELE aiamaale. No see pisike oli kohe tõesti pisike, arvestades seda, et kutsutud olid KÕIK Erasmuse õpilased :D . No võibolla see oligi korraldajate plaan, et mida tihedamalt me üksteise küljes oleme, seda rohkem uusi tuttavaid me leiame. Iseenesest nii see oligi. Kui iga pisem grupp oma nurgas oleks, siis ega see tutvumine nii lihtsalt ei lähe. Kõigepealt jõudsime Isabeliga mingi seltskonnani mis koosnes esmapilgul hispaanlastest ja no kuna Isabel ise ka hispaanlane, siis leidsid nad kohe ühise keele. Üks neiu aga oli pisut teistmoodi, heledama peaga ja ei rääkinud hispaanlastega hispaania keelt. Selgus et on lätlane ja tuli üksi ning ta oli päris rõõmus meiega tutvudes. Krista on tema nimi, ning ta oli kohe nõus tulema ka koos minuga hiljem toimuvale Erasmuse üliõpilastele mõeldud Rock Partyle, mis pidi algama 23.30. Tema nõusoleku  üle oli mul väga hea meel, kuna teadsin, et Kerli kahjuks rock-peole ei taha ja olingi oma peas missioonil - leida uusi tuttavaid, kes minuga hiljem peole tuleks. Rock party’st aga veidi hiljem.

Kui olime tutvunud Kristaga, siis hakkasime kolmekesi inimesi vaatama, ning astusime ligi heledapäistele neidudele puhtast uudishimust, et ehk on veel inimesi meie kandist. Kõigepealt leidsime kolm sakslast, kes olid koos tulnud. Üks oli tegelikult pärit venemaalt ning lihtsalt saksamaale kolinud. Nende tüdrukutega saimegi kõige paremini jutule. Muidugi tutvusime veel igasugu inimestega Hispaaniast ja veel mõnedega, näiteks USA’st, Itaaliast, Hollandist, Poolast... vb ei meenu midagi.. Igatahes väga tore üritus oli ;)
Õlu oli üritusel odav, vaid 1.20  :)

Krista juures

Lahkusime barbeque’lt umbes kella 8-9 ajal. Saatsime Kristaga Kerli Aliadosesse, kust tema metrooga koju läks. Edasi hakkasime otsima poodi, et midagi joodavat kaasa  osta ning siis Krista juurde hotelli minna. Jah, Krista elab hetkel veel hotellis, aga küll ta varsti ka hea koha leiab. 
Kesklinna mägistel tänavatel oli suhteliselt raske mingit normaalset toidupoodi leida, seega läksime ühte ilmselgelt turistidele mõeldud vinoteeki, kus müüdi pudelikaupa ka veini. Nad ütlesid et kui pudel kohapeal lahti teha ehk seal vinoteegis juua, siis on 3 euri odavam.  Et kui võtame kinnise, siis läheb 3 euri pudeli hinnale otsa. Müüjad olid väga meeldivad, nad teadsid et tahame pudeli kaasa võtta ning meie olime juba nõustunud sellega, et võtame kaasa lahtise pudeli, kuid müüjad jätsid ikka pudeli kinni, aga hinda juurde ei pannud. :) Suurepärane. Läksime siis Krista juurde, rääkisime maast ja ilmast jõime veini ja vaatasime netist kus see peokoht asub. :) selgus, et kõrvaltänavas.

Rock-party’t otsides ja kuidas me sattusime lahkete inimeste kutsel täiesti suvalisele korteri läbule.

Umbes pool tundi enne peo algust sättisime end välja ja läksime peo kohaga samal tänaval olevasse pubisse aega parajaks tegema. Istusime ja jõime ühe joogi ning siis läksime välja. Seekord juhatas GPS meid natukene valesti, mingi riiete poeni vms... Tänaval oli palju klubisid, pubisid ning otsest nime me kohal ei teadnud. Olin kül oma buddy’le(Miguel) sõnumi saatnud ja küsinud, aga ta ei olnud veel vastanud.  Hakkasime siis vaikselt inimesi jälgima, keelt kuulama ning lõpuks saabus see hetk ja me kuulsime inglise keelt. Selle koha uks nägi välja nagu iga tüüpilise baari uks sellel tänaval. Küsisime siis ühelt noormehelt kas see on Erasmuse rock party... Vastus tuli konkreetselt „Sure, come on in!“  Läksime muidugi. Mida korrus edasi, seda imelikumaks asi muutus.. Alguses küll arvasime et vb on pubi teisel korrusel või mis iganes. Siis aga astusime ühest uksest täiesti suvalisele korteripeole. Terve see korter oli täiesti rahvast täis... Tüüp kes meid sisse kutsus aga vahepeal oli midagi välja selgitanud ja ütles meile, et „Its the next door of this building, the party u are looking for.“ :D Siis oli küll naljakas olla. Tänasime teda  ja hakkasime tagasi alla minema, no ta küll pakkus et me võiksime hoopis sellele peole jääda, kuid otsustasime mitte. :) Sellest uksest järgmisel uksel oli koha nimi küll seotud kuidagi  rockmuusikaga, seega oli ilmselgelt rocki pubi vms. Liikusime siis ukse suunas, et seda katsuda, kas lahti või kinni..Samal ajal kõlas meie seljatagant „It’s closed.“ Kohalikud noormehed(Filipe ja teise nime ei mäleta) tegid meiega tutvust ja tahtsid aidata meil õiget kohta leida, aga noh koha nime me ju ei teadnud. Ajasime siis niisama nendega juttu igasugustest asjadest. Lõpuks tuli Miguelilt sõnum koha nimega – Porto Tonico. Noormehed siis näitasid teisele poole teed ja veel kaugemale. GPS pani päris korraliku vahemaaga puusse. Kuna juttu meil veel jätkus, siis rääkisime natukene veel täpselt selle sama ukse ees, kust pääses sinna korteri läbule. Sinna siis sisenes veel mingi seltskond noori, kes meilt küsisid kas läheme ka sinna „peole“. Selle peale tuli Krista suust kogemata lause, mis terve meie seltskonna naerma ajas. „No, we will go there(näitas näpuga klubi poole, kus toimus siis õige rock-party), but right now we are here(viidates kohale kus parassjagu seisime)“ ..see lihtsalt kõlas nii totakalt, justnimelt see teine pool sellest lausest.

Rock Party

Seadsime siis lõpuks sammud õigele peole. Oh üllatus, üllatus, koht peaaegu tühi, ainult mõned näod olid kohal. No ma juba teadsin muidugi, et siin ei ole inimestel kombeks nii vara klubisse minna, kuid eeldasin siiski, et rahvas tuleb otse barbeque’lt peole. Arvasin siis, et ju nad läksid kodust läbi sättima ja mukkima. Tutvusime kohe ühe Portugali neiuga kellega oli väga tore rääkida. Tema õpib arstiks, kuid on alles teisel kursusel :). Ta on mõelnud ja mõtleb siiani selle, et tulla Erasmusega Eestisse õppima või praktikale. Krista aga oli väsinud, sest inimesi nagu ei tulnud eriti juurde ja tal hakkas igav. Seega otsustas ta ikkagi koju minna. Andis mulle oma numbri, et kui peaksin tahtma tema juures ööbida või kui mingi mure on siis helistaksin, sest ta elab ju seal samas. Igatahes kui Krista lahkus, siis hakkas alles inimesi juurde tulema. No ta oleks võinud natukene veel oodata.. Aga mis sellest enam.
Hästi palju oli peol inimesi Hispaaniast ja Slovakkiast. Esimest korda siin oleku ajal sain natuke rohkem oma buddy Miguel’iga juttu ajada. Tema on see kes meid siin aitab, aga temast ei teadnud ma ju üldse mitte midagi. Hiljem tutvusin ühe Hispaania noormehega kelle nimi on David. Temaga oli ka rohkem juttu, alustades õppimisest ning Portost ning lõpetades spordiga. Kuna tema oli siin juba pool aastat olnud, siis leppisime kokku, et näitab mulle hiljem kust kohast mul see öine buss läheb. Miguel oli ka valmis aitama, aga kuna ta oli üks peo korraldajatest siis ei soovinud ma tema tähelepanu kõrvale juhtida.
Varsti oli peol juba meeletult palju inimesi.. Sai natukene tantsitud igasugu seltskondadega ja väga lõbus pidu oli.

Kodutee

David saatis mind peatusesse koos ühe sõbra ja sõbrannaga. Kell oli 3.40. Igatahes seal selgus et bussini on peaaegu tund aega ehk üks buss oli just läinud ning minu oma pidi minema  kell 4.33 Hispaanlastel läks ka mingi buss või asi varsti, seega ei oleks nad minuga seal kaua passinud. Otsustasin siis peole tagasi minna, sinna nad mu tagasi saatsid, kuigi ütlesin, et oskan ise minna :) . Kohale jõudes selgus, et Miguel ka lahkus natuke pärast seda kui mina olin „ära läinud“. Ta oli saanud koha omanikega kokkuleppele, et nemad tegelevad peo lõpuga ise.  Igatahes mõtlesin see hetk „Mida kuradit ma siin üksi teen?“ , kuna ma olin ka üpris väsinud ja mul ei olnud enam seda pealehakkamist ja viitsimist lihtsalt uute inimestega tuttavaks saada. Kell oli juba nii palju ka, et enam-vähem kaineid inimesi oli vähe. Lasin siis jalga sealt ja otsustasin jalutada ning ringi vaadata. Saatsime Migueliga ka sõnumeid. Ta uuris kas läksin ilusti bussile, ültesin, et bussini veel aega ning jalutan niisama. Tema ütles, et kahjuks on tema ka juba bussis.. Öist bussi oodates kohtusin kodutuga, kes rääkis ilusat inglise keelt. :) Täna selgitas ka koordinaator, et väga palju haritud inimesi on siin järsku kõigest ilma jäänud ja et keelt oskavaid kodutuid on siin palju. Lõpuks tuli ka buss ning sõitsin ilusti koju.. Või noh peaaegu. Ilm oli suht jahe, ning minul oli uni. Jalutada oleks olnud minu tempos kuskil  10-15 minutit, aga tundsin, et ei jaksa. Võtsin takso ja sõitsin koju. Seekord sain kohe päris maja juurde sest taksojuht lõi GPS-seadmesse aadressi sisse:). Vahepeal avastasin et Miguel oli mulle kirjutanud, et kas sain ilusti bussiga kohale vms.. Ja kui ma polnud vastanud 5 minutit, siis oli ta veel küsimägi saatnud. No ikka väga hooliv ja muretsev buddy meil :).  Ültesin siis talle et kõik korras ja aitäh.

Edasi lühidalt

Sain kuskil poole kuueks magama ja ärkama pidin kell 9. Siiski, nagu mul kombeks on, siis ei kuulnud ma äratust. Kerli ajas mu üles. Läksime siis kooli, seal läks paar tundi aega, rääkisime kuidas praktikal on läinud jne. Koordinaator rääkis veel, et me hakkame ilmselt portugali keele kursusi saama märtsis. :) Tahaks küll seda imelist keelt osata. :P

Pärast kooli läksin fotosid tegema mingisse foto-kabiini. Kuna oli väsinud siis tulid ka fotod vastavad..näost valge nagu laip. Pilte oli vaja ESN kaardi tegemiseks. Sellega on üliõpilastel üritustele tasuta sissepääs ja muud soodustused ka. 
Sõin ka esimest korda Portole iseloomulikku francesinha’t. Olen kuulnud, et seda tuleb süüa õiges kohas, siis on hea ehk et väga paljud kohad teevad valesti ja see pole nii maitsev siis. Sattusin valesse kohta.  Pilti ma oma toidust ei teinud, võtsin selle netist.

Selle asjanduse sees on mitut erinevat liha, röstsaiad, palju juustu, muna.. Ning selle ümber on õllekaste. Serveeritakse koos friikartulitega.

Ilm keeras ära ning üles-alla mägistel tänavatel kõndimine oli niigi väsinud minule kurnav :) Piltidelt on näha mägine tee ja halb ilm.











 Olen siis õnnelikult kodus tagasi ning täna kabatsen puhata. Homse kohta midagi veel öelda ei oska ja plaanis pole midagi ning see mis õhtul teen, selgub alles homme.

Uus postitus tuleb siis, kui on millest kirjutada.

Olge tublid,:*

Viis vaba päeva 13.02-17.02

Reedel jätkus und kuni lõunani.. Külmas toas ja sooja teki all on nii mõnus magada. Päeva algus ei olnud just lõbus. Ilm oli küll soe, kuid niiske ja vihmane. Meil oli aga kindel plaan leida üles NorteShopping kaubanduskeskus, et külastada poosi nimega Primark. Mõeldud-tehtud!

Sinna jõudmine oli aga omaette tüütus..Kõigepealt oli ju vaja ühistranspordi pileteid, no neid nö 30-päeva omi. Teadsime isegi kust neid osta saab ja see koht ei olnud kodust sugugi kaugel. Enne seda pidime aga minema kooli, et sealt võtta tõendid, mis kinnitavad, et oleme kohaliku kooli õpilased. Saime tõendid kätte ning sellega oli kõik hästi. Edasi läks aga asi aina vihmasemaks ja keerulisemaks. Meie kodu lähedal olevas piletite müügikohas olid arvutid tuksis ja seal töötavad härrad ei osanud sõnagi inglise keelt. Millised ehmunud pilgud olid neil, kui küsisime "Can u speak english?" :D Siiski käte ja jalgadega suudeti meile nii palju ära seletada, et järgmine lähim koht kust pileteid osta on Trindades ehk 7 peatust edasi... Selleks et sinna sõita saime õnneks väljast piletite automaadist üksikpiletid osta. Vihm oli meid selleks ajaks aga juba parajalt niiskeks teinud, et end ebamugavalt tunda. Kohale jõudes avastasime, et ei olegi siin olemas 30-päeva pileteid vaid lihtsalt KUUPILETID!!!...ehk siis maksan terve kuu eest isegi, kui ostan pileti poole kuu pealt. Õpilase pilet oli siis 27 eurot +kaart 6 eurot.

Edasi saime juba rahulikult shoppama minna ning see parandas meie niisket ja ebameeldivat olemist korralikult ! :P Käisin esimest korda poes nimega Primark.. See oli lihtsalt vapustavalt suur ja lihtsalt täiega odav. Ntks: pintsak/jakk -16 euri, teksad- 8 euri, käekott: 10...väiksemad ka 4 euri.
Lõin pea 80 euri laiaks ja sain korraliku hunniku asju. Soovitan kõigil kindlasti seda poodi külastada, kui kuskil välismaal võimalus tekib.
Pärast shoppamist läksime KFC'sse burksi sööma...nagu ikka. Edasi sõitsime juba kodupoole. Kodu juures otsustasime veel poes käija, aga kuna kotte oli meil palju siis otsustasime, et Kerli läheb poodi ja mina jään ootama. Kuna oli reedene päev ja ka hägune plaan õhtul välja minna, siis palusin Kerlil poest kohalikku õlut võtta, mille nimi on Super Bock, sest olin kuulnud, et see on siin parim.
Kuna Kerli ise õllesõber ei ole ja nagu üliõpilastel ikka, tuleb vaadata kuidas omadega välja tulla, siis valida tuleb alati odavamaid variante. Nii siis ka seekord :D Soodukaga oli üks Super Bock'i sort (6pakk ca 3 euri) ..nii odav ei olnud see mitte ainult sellepärast et see oli soodushind ja et pudelid on siin väiksemad kui meil Eestis...
..Kodus ma siis jõin ja jõin, maitse oli tõesti hea aga pähe no kohe üldse ei hakanud. Uurisin siis pudeleid natukene lähemalt ja ohhh seda lugu- 0,5%vol... FAIL! Jõin siis veel klaasi eelnevatel päevadel ostetud kohalikku punast veini. 

Siis oli aeg välja minna. Seekord läks nii, et tuli mul minna üksi portugaallaste seltskonda. Ühega sealt olin juba ammu tuttav, aga iial ei olnud meil tulnud jutuks pidutsemine ega muusika. Sellest saingi õppetunni, et tasub ikka küsida missuguseid pidusid inimene eelistab ja mis muusikat tema seltskond kuulab, enne kui massi sulanduda. Nimelt sattusin väga suitstsele rockmuusikat autavate inimeste peole :D No seal oli ligi 10 inimest ja reaalselt suits suitsu otsa. Kõik suitsetasid. Olime alguses ühe neiu korteris, see oli ikka üpris segamini. No sellest olen aru saanud, et jalatsitega toas käimine on siin riigis täiesti OKEI, kuid selline massiline suitsetamine siseruumis on isegi minule-suitsetajale üpris talumatu. Aeg aga õnneks seisma ei jäänud ning varsti liikusime juba välja, et leida mõnus klubi või pubi kuhu peatuma jääda,, Kõndimist Porto mägistel teedel oli aga suht palju ja sihtkoht ei olnud seda väärt :D  - üli pisitillukene rocki pubi vms. Siin suitsetatakse ka paljudes klubides ja baarides seal kus juhtub, ehk ka siseruumides. Ise suitsetajana eelistaksin siiski pidutseda puhtamas õhus. Tundub et ma vist virisen liiga palju, kuid tõesti, minu esimene kogemus Porto ööelust oli ebameeldiv..Aga vähemalt olid inimesed uskumatult sõbralikud ja hommikusöök mingis ööläbi lahti olevad kohas odav ja maitsev  :D
Umbes 4-ajal hommikul jõudsin koju ja magasin sügavalt...

Laupäeva pärastlõunal kohtusime Trindades pranslaste Alison'i ja Mathieu'ga, et minne turule värkset kraami ostma. Metrooga oli mingi segadus ning minna oli vaid 1 peatus, siis läksime jala. Jälle need mägised teed ja Mathieu tempo on ka ülikiire ning Kerli tema järgi-samuti kiires tempos :D Alisoniga lonkisime tagapool ja Alison rääkis ka, et kui nad Mathieu'ga väljas käivad siis ta tavaliselt jalutabki üksi tagapool :D 

Kuna ilm oli jälle vihmane, siis turul enamus kohad suletud. Siiski saime hea hinnaga puuvilju :P
Pärast tekkis mõte minna kinno. Sõitsime tagasi Trindadesse, et Mathieu ja Alison saaksid oma toidukraami koju viia, neil oli seda ikka kõvasti rohkem kui meil. Mina ja Kerli siis ootasime neid, jõime kohvi ja sõime. Varsti nad tulidki, kuid kino jäi siiski ära. Nimelt metrooga oli ikka päris suur segadus... ootasime 40 minutit õiget metrood ja kui see metroo siis ka tuli, ei mahtunud sinna enam pooled inimesedki ära.. Kell oli juba suht palju ja filmi tuju hakkas ka ära kaduma. Ju siis polnud meie päev. Läksimegi koju puhkama ja leppisime kokku et lähme kinno järgmine päev ja kohtume kõik neljakesi kell 14.00 Trindades.
Me Kerliga jõudsime Trindadesse 14.02... kedagi polnud... natukese aja pärast jõudis Alison, kes oli üllatunud, et Mathieud ikka meiega pole. Alison oli ise juba varem kohal olnud ja siis läinud koju vaatama, et ega Mathieu pole ometi seal. Poiss oli juba ammu ära läinud ja telefon ei pidavat tal ka üldse töötama. Ootasime veel u 20 minutit ning sõitsime siis kolmekesi NorteShoppingusse kinno. Filmiks oli 50 Halli Varjundit ja see hakkas juba 15.10. Popcorn oli kahtlane -Kollane, nagu peaks võiga olema aga maitses hoopis imelikult.  Lisaks see väike Popcorn oli ikka metsikult suur ning mina jõudsin vaid pool ära süüa :)

Pärast kino selgus, et Mathieu oli oodanud Trindades täpselt kella 14'00ni ja siis metrooga NorteShoppingusse sõitnud :D  mul pole sõnu...
Käisime korra veel Primark'is ja siis läksime sööma. See on siin küll super, et kaubanduskeskuses on hästi palju erinevaid söögikohti ühes kohas ja igaüks saab võtta toidu oma maitse järgi ja süüa saab ikka koos :)  Seekord võtsime Kerliga pitsat mitte burksi :)

Päev oli tore ja meil oli koduteel ka väga lõbus ja palju nalja. Kaktused ...

Esmaspäeval ärkasin esialgu kell 12. Tuba oli külm ja teki all soe. Käisin wc's ja mõtlesin et lähen AINULT KORRAKS voodisse tagasi... paraku jäin uuesti magama ja ärkasin alles pool 3. :D Vähemalt olin õhtuseks peoks end välja puhanud. Carnival Holidays ja patt oleks mitte pidutseda. :P
Pidu toimus Isabeli juures. Kuna siin on kombeks inimestel enne koos süüa ja siis pidutseda, pidime kõik midagi söödavat kaasa tegema.. Soovitatavalt midagi oma riiki iseloomustavat. Kuna siin pole väga kättesaadaval toorainet, millest midagi eestipärast ja maitsvat teha siis otsustasime Kerli retsepti järgi teha šokolaadikooki Eesti šokolaadist :) Kook tuli hea ja kõigile maitses. Isabel oli teinud portugali hot-doge ja tema boyfriend oli teinud hispaania omletti. Lisaks toodi veel head-paremat. Pidu oli tore ja inimesed olid toredad, välja klubisse aga seekord ei mindud.

Isabel, Mathieu, Kerli, mina






Peolt lahkusime umbes 3-4 vahel .. Koju saime taksoga, arve oli väiksem kui arvasin, kõigest 6,40 :)
Kodus ei läinud sugugi kohe tuttu. :D Läksin kööki ja hakkasin kartuleid pesema ja lõikuma. Ja nii me siis praadisime varahommikusi kartuleid.. Pipra suhtes mul käsi natuke värises, kuid üldiselt oli hea :) Pärast oli väga hea uni ja ka täna magasin kella 2ni umbes :)

Meil on täna vastalpäev :)
Isutate meid facebookis piltidega oma vastlakuklitest :D Teadke, et meil on kaaaaaaa :P Nänänäää.

Loodan et teil seal eestimaal olid pikad liud!

Homme tuleb jälle minna igavale praktikale ja usun et varsti tuleb ka uus postitus, kuid pead ma ei anna :)

Olge mõnusad,
Byebye

11.02 - 12.02 Praktika.

Niisiis, praktikale saime mingisse onkoloogia osakonda, mille uksel on suurelt : Internamento oncologia medica. Vähk, vähk, vähk...
Patsientideks on suhteliselt kaugele arenenud vähkidega inimesed, kellel pole väga lootust enam paraneda, kuid soovivad siiski veel ravi jätkata. Üpris karm osakond ja palju surma, kuid õnneks ei ole ma ülevoolavalt emotsionaalne inimene ning tulen sellega kenasti toime. Muidugi väheke õõnes tunne tuli sisse, kui ajasime eile juttu kahe noormehega, kellel on eesnäärme vähk, kuid üldiselt saan ma sellise osakonnaga ilusti vaimsel tasandil hakkama.

Mõlemal päeval oleme alustanud kell 8 hommikul, seega olen ärganud umbes 6.40 .. See on muidugi täiesti köömes selle kõrval, et Eestis ärkasin 5.20, kuid siiski, külmas toas vara ennast sooja teki alt välja ajada on täiega õudne.
Eile olime praktikal 7 venivat tundi, täna aga vaid 6 tänu sellele, et kaks eelnevat kooli ja haiglaga tutvumise päeva andsid meile 15 tundi ning kokku on vaja saada nädalas 28h.

Õededel on 4 erinevat vahetust:

• 08:00-15:00
• 08:00-16:00
• 15:00-22:00
• 22:00-08:00
  
  Rinnaga toitev ema võib aga lapse söömise ajaks töölt alati jalga lasta ning lisaks on neil veel ka igasugu huvitavaid vabu päevi, millest ma väga täpselt aru ei saagi :) 

Meie käime E-N 8:00-15:00 praktikal ning reedeti koolis umbes 10:00-12:00 :)

Minu esimeste päevade praktika juhendaja siis rääkis, et korraga töötab tavaliselt osakonnas 6 õde: "5 for patients and 1 for doctors". Osakonnas on 23 patsienti ehk igale õele umbes 5-6 patsienti.
Hommik algab pika koosolekuga, mis kestab umbes 30-40 minutit ja mille jooksul tehakse järjest kõikide patsientide kohta põhjalik ülevaade ning kõik õed teevad endale kõikide patsientide kohta võimalikult põhjalikud märkmed, mitte ainult "oma" haigete kohta. Minul oli küll seda vaadates selline tunne, et need õed ostavad vist iga nädal endale uue märkmiku. :) tänu sellele oskavad nad kindlasti alati kõikide patsientide lähedaste küsimustele vastata, mitte ainult "oma" haigete ning hea ülevaade kõikide haigete seisundist on ka näiteks õdedel, kes pole pikalt tööl olnud.

Midagi uut ma siin väga õppinud ei ole..
Päev algab tavaliselt ravimite laiali jagamisega, ned ei ole palju ja see käib jube ruttu...Sellele järgneb hommikusöök ja patsientide "vannitamine". Tõsi, siin teevad seda tööd õed ning vajadusel aitab ka hooldaja. Patsiente söödavad samuti õed, kuid mähkmete vahetamine on siiski vaid hooldajate rida. Uus on minu jaoks ka see, et absoluutselt kõik patsiendid(lamajad ja liikujad) saavad iga päev dušši alla ning tänu sellele puudub haiglas ka igasugune ebameeldiv haigla "lõhn". Iseenesest on seal kõik ju puhas, kena ja tore, kuid sellest vajalikust PRAKTIKAST jääb puudu. Tööd jätkub meil ka enam-vähem lõunani ning pärast seda pole enam suurt midagi teha. Varem minema ei saa, sest õendusjuht soovib meid lõpuni sinna ning ta andis meile ka mingid inglise keelsed raamatud vähi kohta, et meil igav istuda poleks.

Ohh eii, ohh eiii.. Päev algav koosolekust ja HOMMIKUVÕIMLEMISEST :D eile küll mõtlesime, et äkki see võimlemine oli mingi nali ja ainult üks kord, kuid EI. See ongi igapäevane... :D Koosolek, hommikuvõimlemine ja alles siis töö. Saab nüüd iga hommik vähemalt natuke trenni teha xD

Minul on siis praeguseks mõlemal päeval sama juhendaja olnud- Monica, kuid Kerlil kahjuks täna sama juhendaja tööl ei olnud ja ta sai endale juhendajaks ühe õe, kes inglise keelt ei rääkinud, niiet veel igavam päev oli temal. Minu juhendajal oli õnneks suurepärane inglise keele oskus ning talle meeldis ka päris tihti tööd tegemise ajal inglise keeles laulda. Aksendi tõttu võttis mul vahepeal tema mõistmine kauem aega(nagu "pikad juhtmed"), kuid siiski saime suuremalt jaolt kõiges teineteisest aru.. Eile samal ajal kui lõunal olin tõlkis tema mulle portugali keelseid diagnoose inglise keelde :)
Täna lasi ta mu täiesti üksi patsientide juurde, küll ainult vererõhku mõõtma, kuid siiski, vaatamata sellele, et ma keelt ei oska ja haigetega suhelda ei saa. Õnneks on patsiendid väga mõistvad ning kui vererõhk oli korras siis "thumbs up" oli neile täiesti piisav. Nad näitasid veel vastu ka, ajades oma pöidlad nii püsti kui suutsid.. Vot nii see suhtlemine nendega kulges ja sellega oli kõik tip-top. Ühe vanema meesterahvaga aga leidsime ühise keele kahe inglise keelse sõna näol ehk kui talle toit meeldis, siis ütles ta "okay" ning siis kui ei meeldinud või ta ei tahtnud üldse enam süüa, siis ütles ta "not okay".

Täna ühe patsiendi soovil lõppes tema ravi ning viisime ta koos Kerli ja minu juhendajaga palliatiivravi osakonda.. Tee oli pikk läbi külma maaaluse tunneli. Palliatiivravi osakond on seal ulmeliselt suur. Ma ei teagi kui palju seal voodikohti on, sest juhendaja ei osanudki sellele vastata, ta ütles vaid, et väga palju kohti ning et see osakond ei piidru vaid ühe korrusega. Tagasi minnes võtsime palliatiivravi osakonnast kaasa ühe patsiendi, kes oli sinna vist ilmselt kogemata sattunud, kuna ravi tal igatahes kestis ja tema kohaks palliatiiv küll ei olnud.

Tagasi osakonda jõudes otsustasime Kerli ja Isabeliga(hispaanlanna), et teeme lõunapausi, sest kell oli jõudnud juba sinnamaale, kus aeg kipub tegevusetuse tõttu venima (üle 12ne). Ütlesin siis oma juhendajale "We go and have luch now" või "We go and eat something now" või midagi sellist... Selle peale juhendaja küll ültes "okay" ja läks oma asjadega tegelema, aga Isabel purskas naerma ning juhtis minu tähelepanu sellele, et olin oma ütlemisega väga konkreetne...Ehk selle asemel, et viisakalt küsida juhendajalt luba minna lõunale, mina lihtsalt ütlen et lähen ja ongi korras.. ;)

Viimase tunniga praktikal suutsin kirjutada valmis pool oma blogi ning ajada juttu veel Kerli ja Isabeliga. See vestlus tekitas omamoodi naeru ja segadust. See on minu jaoks lihtsalt nii naljakas kuidas ma olen keeltega nii segaduses ja pöördun pidevalt Kerli poole inglise keeles ning seevastu alustan Isabeliga vestlust hoopis eesti keeles. :D
Isabel rääkis midagi reedest ja et võiks peole minna.. aga eks näha ole mis homne toob. Päeval lähme Kerliga igatahes linna avastama ja otsima kaubanduskeskust kus on pood nimega Primark, sest seal on super hinnaga ilusaid asju ning enne seda peame kindlasti tegema endale 30-päeva ühistranspordi kaardid. Läheb põnevaks  ;) Nüüd on 5 vaba päeva :P

Ei tulegi rohkem midagi väga meelde mida kirja panna.. Ilmad on paar päeva vahelduva eduga pilves olnud, täna isegi korra sadas. Oma tuulepäisuse tõttu pidin hommikul taas koju tagasi jooksma(õnneks polnud palju veel mindud), sest unustasin telefoni koju...

:D Nüüd kirjutades avastasin veel, et ma läksin küll täna peale praktikat poodi nätsu ostma, kuid jätsin nätsu ostmata. Loll mis loll...

Uus postitus tuleb siis kui mul millestki rääkida on:)

Olge tublid!

                                           Vihmane aed...

I'm back - võtan Teid kuulda ja kirjutan taas.

Kuna Kerli on osav nobenäpp ja paneb iga päev märkimisväärseimad sündmused kirja ning mulle tundus et on tobe mõningatest asjadest topelt rääkida, siis mõnda aega tagasi langetasin otsuse, et mina enam blogi ei kirjuta.. Pärast seda aga hakkasin saama kommentaare ja kirju, kus paluti mul siiski edasi kirjutada ning avaldati soovi lugeda kõige kohta ka minu arvamust ja seisukohti.

Armsad sõbrad, eks Teil ole õigus ka - igaüks vaatab asju tõesti oma vaatenurgast ning kindlasti on ka minu ja Kerli nägemused nii mõnegi asja kohta erinevad. Ma mõistan ning saan aru, et soovite teada mida mina teen ja näen ning mida mina sealjuures tunnen ja mõtlen. Praktikal me Kerliga asju koos ei tee ning tänu sellele sain veel rohkem aru, et oma blogi on ikka OMA. :)

Mis ma siis ikka Teiega peale hakkan... Lasen jalga ja siis ei hoia Teid kursis maailmaga mis on minu peas, südames ja väljaspool mind ehk "kodus", praktikal ja Portos üleüldiselt??  Tundub, et nii vist ei saa, kuid eks ma ole ju üksjagu laisk ka ning ei oska asju naljakalt ja huvitavalt kirja panna.

Siiski kallid sõbrad.. Luban, et nüüdsest neelan alla osa oma laiskusest ning hakkan siiski ka oma blogi Teiega jagama... KUID ma ei luba Teile, et postitan midagi uut iga päev, sest tean juba ette, et seda ei juhtu.

Homme teen siis postituse tänase ja homse praktikapäeva kohta, seniks aga olge mõnusad!!

8.02.2015 00.15

Kõik on lihtsalt nii tore, aga toas võiks soe olla. :) Hingeõhk aurab lausa.
Meil nüüd lillepottidest mini-ahjud, aga noh, tuba on siiski liiga suur.
Paneb mõtlema, et peaks võibolla ka külmkapi seinast välja tõmbama, et elektri pealt kokku hoida, sest suurt temperatuuri vahet külmkapi ja muude tubade vahel ei ole.
Mul on nüüd ka Portugali number, tegelt isegi 2 :D  Lolliga juhtub nii mõndagi, tundub et lasen endale kõik maha müüa. Edaspidi olen targem.

Siin siis üks pilt minu toast :)

Ja see on meie maja:) 

Ja see on meie köök ..

Juhin veelkord tähelepanu Kerli blogile : http://minueluportos.blogspot.pt/ , kuna tema on märksa parem blogija ja ma ei hakka ka kõike oma sõnadega üle kirjutama. Refereerimisest on suhteliselt siiber ees pärast sügissemestrit.

Lõpetuseks: mul on väga kahju, et toas olevast külmast õhust pilti pole :D

Niisiis. Minu esimene sissekanne Portost ja esimene sissekanne üleüldse... Mõned teist seda soovisid :)
Ütlen kohe ära, et mul ei ole just oskust kirjutades tabada teid nii, et teid kohe paneks lugema, seega püüan kuidagi igavamalt siiski hakkama saada.

Sõit lennujaama algas mul 6.jaanuari varahommikul kell 3.00. Veetsin öö venna juures. Magama ei läinud, sest kartsin, et magan kas sisse või olen hiljem veel rohkem väsinud. Lennujaamas loovutasin oma pagasist ühe Vana Tallinna, et pagasi kaalu vähendada, kuid siiski jäi pagas liiga raskeks... Seega andsin ka osa asju Kerli käsipagasisse, sest veel ühe pudeli loovutamine ei tulnud kõne allagi. Need ju siiski kingituseks mõeldud. Erinevalt minust Kerli oskab reisida ja plaaninud enne reisi 10 kilost käsipagasit ülisuures Frankfurti lennujaamas kaasa vedada :D
Frankfurtis läks siiski hästi, õige värava leidmine võttis aega ca 5-10 minutit..Aega oli palju ja teha polnud suurt midagi ning siis tabas meid nälg.. Sõime, jõime.. Lennujaamas oli võimalik kasutada ka 24h tasuta wifit. See oli veel hästi :) Kui Portosse jõudsime, avastasime, et siin saab lennujaamas tasuta wifit vaid 30 minutit. Minu järeldus : mida kaugemale Eestist, seda vähem kättesaadavat internetti. Meil on aga siiski õnneks nüüd oma väike ruuter :)

Pikalt ma kirjutama ei hakka, jagan Teile parem Kerli blogi linki, sest temal on seal rohkem kirjas:

http://minueluportos.blogspot.pt/

Eile oli meil sitaks palju ebaõnnestumisi, aga nendest juba lähemalt täna õhtupoole või homme :)