Mul on tore nimi! :)

Ma ei ole ikka kogu hingest blogija. Tuleb siis taas postitus üle pika aja.
Mina head olen ma siis vahepeal korda saatnud? :D
Kõigepealt mainiksin ära, et eelmine nädal olin ma tubli ja korralik ning ei pidutsenud.
Esmaspäevast-kolmapäevani olin praktikal. Neljapäeva sain vabaks tänu sellele, et selgus, et reedel ja laupäeval ongi kool juba varahommikust peale. Seega sain ühe vaba päeva lisaks...muidu oleksin alles pühapäeval vaba olnud. Esmaspäeval tegin pärastlõunase vahetuse ja teisipäeval öö. :) Täna ja homme on purtugali keel ning siis võib vaheaja alanuks kuulutada.

Pildid siis viimases öövahetusest sellel kuul. Isabel ja mina :)

Mul pole väga midagi igapäevastest tegevustest rääkida. Rutiin pole põnev ning räägin lihtsalt mõtetest ja mõningatest üksikutest tegevustest.
Kõigepealt kiidan end. Hakkasime Kerliga jooksmas käima. Tasapisi. Väga pikka maad ette pole võtnud, kuid mingi liikumine siiski. See on lihtsalt suurepärane enesetunde parandaja.

Ma tahaksin taas võtta ette oma nime.  Ühes postituses rääkisin oma eesnimest, aga täna räägin teile oma perekonnanimest. Käisin ühe kohaliku noormehega õhtust söömas.  Tema siis küsis et kuidas mu nime hääldada. Ütlesin siis oma eesnime, nagu kõigile. Teda aga huvitas minu perekonnanimi samuti. Ütlesin siis „Kägu“... Noormehe näoilme oli kummaline ning ta palus mul seda korrata. „KÄGU“...
Selle peale läksid tema silmad suuremaks kui jalgpallid ning ta küsis, et kas keegi on mulle kunagi öelnud mis see tähendab... Sellel hetkel jooksis mul juhe kokku, et kust tema peaks üldse teadma mida „kägu“ tähendab...Ütlesin siis „Kägu is Kägu, just my name, what can it mean in your language?“ Ma ütlesin seda päris kõvasti ning ta ütles mulle „Tssss, dont say it so loud!“
...Mis see siis ikkagi on? Nimelt on portugali keeles selline sõna nagu „Cago“, mille hääldus on täpselt nagu „Kägu“... Sõna siis tähendab sittumist mina-vormis ehk „I shit/Ma situn“. Eino kena küll, eksole?:D
Ütlesin siis portugali keele õpetajale ka eelmine laupäev, et mulle üks kohalik noormees ütles, et minu nimi kõlab nagu sitt vms portugali keeles... Ta palus mul oma nime öelda... Ütlesin. Õpetaja reaktsioon oli vahva küll... Vaatas maha ja hakkas naerma ning ütles „Its true!“

... Vähemalt oskavad kohalikud minu nime ilusti hääldada, kuigi nad ilmselt seda teha ei taha.
Praktikal aga hakati mind hoopis minu nime tõlke järgi kutsuma „Cuco“..Ehk siis Kõlab see „Trin-Trinn Kuku“.. :)

Natuke siis plaanidest...
Järgmine nädal neljapäeval on uus Pubcrawl. Seekord siis linnas nimega Aveiro. Kohti on umbes 50-60 seega ma lausa tundsin et registreerimisega läheb kiireks. Üks türgi poistest(rääkisin nendest ühes postituses) avaldas ka soovi osaleda. Registreerimiseks oli vaja aga ESN-kaarti ning kohale minna ESN kontorisse ja end kirja panna. Tüüp aga elab 2h bussisõidu kaugusel Portost ning bussid sõidavad ebasobivatel aegadel. Mõtlesime siis et proovime kas mina saan ta kaardi kätte ja teda ära registreerida. Selleks pidin kontorisse viima ka tema foto. Selle pidin saama kuskil välja printida. Otsisin ja googeldasin netist kohti kus saab printida ning siis ütles Isabel, et selles samas kaubakeskuses meie kodu lähedal on koht kus saab printida :D Miks ma seda küll enne märganud olnud. Igatahes läksin ikka joppamise peale ESN kontorisse lõpuks kohale. Sain õnneks ilma probleemideta kõik asjad aetud ja positiivne on see, et ma ei pea üksi minema, vähemalt üks sõber on kindlalt koos minuga.  Kindlasti tuleb tore üritus. Asi peaks sisi välja nägema nii, et õhtul sõidame teise linna bussiga ning seal toimub meie „võistlus“ ning pärast seda on mingi klubiüritus.. Tagasi siis samuti bussiga ja hommikul. Tuleb enne palju magada et ilusti väsimata hakkama saada.

Rääkidest teistest linnadest, siis Kerli juhuslikult läks lennupileteid uurima ühte kohta nimega Faro. See on Portugali lõunapoolses otsas... Ning oh seda õnne tal- õigel ajal, õiges kohas. Mai alguseks saime piletid 10 euriga näkku edasi-tagasi. Ostetud!!! Nüüd tuleb vaid ööbimiskohti otsida. Oleme fb grupis Eestlased Portugalis ning ehk leiame sealt kellegi kes öömaja pakub. Seal me lähme aga raudselt sõna otseses mõttes puhkama ja päevitama. :) Ilmselt plaanime ka sellel vaheajal veel mingis teises linnas ära käija. :) kuskil lähemal siis.
Teate, Lissaboni maksab rongiga kuskil 50 euro ringis edasi-tagasi.. Ulme.

Mis ma siis veel teinud olen...

Pühapäeval käisin selle sama noormehega rändamas, kes mulle mu nime iseärasusi tutvustas:) .. Ta korjas mu autole umbes 11 ajal hommikul, olin ärkvel ja ei nutnudki :).. vara küll. Siis läksime jalutasime läbi Porto City Park’i (see on üüratult suur park) mereäärsesse kohvikusse „hommikust“ sööma, siis sõitsime Portost välja, mingisse väiksesse „kala piirkonda“ lõunat sööma. Küll oli maitsev kala. „Kala piirkond“? Nimelt kui autost välja astud siis kohe tunned keset tänavat küpsetatud kala isuäratavat ja värske kala mahedat lõhna. :) Super oli. Hiljem nautisime ka vaadet Ribeirale! :) Minu jama telefoniga head pilti ei saa :D  

Ma ei ole teile ilmselt rääkinud, kuidas üks õpilane praktikal surnud patsiendilt veresuhkrut mõõtis, arvates et patsient magab. Näit oli kõrge.. Insuliini tegema ei hakanud, sest enne seda selgus et patsient on ikkagi surnud. Esimene kogemus talle surnud patsiendiga ja ilmselt jääb alatiseks meelde.
Kurb, et surnud, samas on see surm osa meie elust ning situatsioon iseenesest koomiline. :)

GERDI TULEB KÜLLA!!!! 21.05-26.05 on ta minu päralt!!!! :* See on caps lock’ga , sest see on kõige olulisem osa sellest postitusest.

Praktikale tuleb nüüd minna alles alates 7.Aprillist. Seniks aga saab puhata. :) Ilmad peaksid ka ilusad olema ja eks ma siis päevitan teie eest ka! :)
Püüan see aeg ka rohkem postitada. :)
Ma ei teagi, kas kõik sai nüüd kirja... Kui midagi meenub, eks postitan veel:)
Kallid musid! J

Olen laisk.

 Pole juba 10 päeva midagi kirjutanud ning otsustasin täna end kokku võtta. Vahepeal olin tutvunud ühe Migueli’ga, mitte see sama buddy, vaid üks teine. Siin samade nimedega inimesi mustmiljooooon. :D Tüüp on lahe, nalja saab temaga kõvasti, oleme paar korda paaril õllel või kohvil käinud, lõõbime teineteise kallal ja naerame. Inglise keel on tal super.
 Eelmine nädalavahetus oli üks rahulikum nädalavahetus, midagi märkimisväärset korda eisaatnud. Reedel käisin oma buddy’ga ja tema sõpradega peol..Sain mõned uued sõbrad, kuid see pidu ei olnud just väga minu tüüpi.. Muusika ei istunud väga ja seltskonnas olid mul mitte väga hooksad tantsijad. :) Kohtusin peol juhuslikult ka teist Miguel’i ning temaga koos läksime ka poole viie ajal bussiga koos koju, ta elab vaid üks peatus kaugemal ning ikka põnevam kui üksi varahommikul bussis tiksuda.
Pühapäeval ootas mind eest teine öövahetus siinses haiglas. No niiii metsikult igav. Esimese öövahetuse alguses panime ravimeid valmis,  seejärel jagasime need patsientidele laiali ning sellele järgnes igavus. Siin on õdedel kombeks umbes südaöö ajal koos „õhtust“ süüa. Kuid see mis oli enne sööki(õdede paberitöö, milles ma osaleda ei saa) ning pärast sööki (kõik tegelevad oma asjadega) oli lausa no nii igav et ma ei või.. Teadsin kohe et järgmisel öövahetusel lihtsalt pean läpaka kaasa võtma, et mingit filmi vms vaadata.. Seda ma ka tegin ning öö möödus palju kiiremini. Nagu juba eelmisest postitusest teate ,töötan ma nüüd koos vaid oma kindlate mentoritega ja mul on selle üle väga hea meel. Ma vähemalt nüüd tunnen, et olen midagi õppinud ja õpin kindlasti veel. Ravimite ettevalmistamine on juba käpas, tean enam-vähem kus mingid ravimid on ning mida tuleb kindlasti jälgida ravimid ettevalmistades ja manustades.  Lisaks olen nüüd  saanud võtta ka vereanalüüse ning neljapäeval sain käija koos patsiendiga protseduuril. Nimelt nägin kuidas võeti kopsuvähist biopsiat. Väga valus nägi see protseduur välja. Lõpuks õnnestus mul kohtuda ka oma teise mentori Marisa’ga. Ta on lihtsalt meeletult tore.. Meil on ka midagi ühist, nimelt temale otsa vaadates tundub, et ta on hirmus kuri ja õel..Tegelikult on ta hoopis kurjuse ja õeluse vastand :D

Nüüd siis natukene lõbust ka. Te kindlasti mõtlete et siin ainult lõbu ongi? Jah, ma üritan nii palju kui võimalik igal pool pidudel ja kohtumistel käija, sest siiski on mul võimalus siin olla ja nautida vaid piiratud aeg, niiet ärge pange pahaks kui ma mõnikord natuke liiga palju pidutsengi. Ma olen saanud meeletuld palju uusi toredaid tuttavaid ja see kõik on seda väärt olnud. See nädalavahetus käisin väljas Kerli, Alison’i ja Mathieu’ga, see 13 ja reede oli üks lõbusamaid õhtuid üldse siiani. Pidu ei olnud küll suurem asi, kuid nalja oli palju. Alguses läksime Alisoni ja Mathieu juurde ning jõime paar jooki, kuulasime muusikat ja ajasime juttu. Mina ei saa mis kõigil viga oli, aga Disney muusika oli neile kõigile väga IN. :D Mina ei mõistnud, kuid sulandusin sisse.

Pärast liikusime välja ning seadsime sammud peokoha poole, milleks oli Olympia Club Porto. Teepeal märkasime seina ääres „naist“ ..Räigelt üles löödud sekspomm.. Mõtlesime ahhaaa, see on prostituut. Lähemal saime aru et no see pole naine, kuigi tissid olid täitsa olemas.  Kõndisime mööda ja ma ei teagi miks see kõik nii naljakas oli.. Tegemist oli siis Transvestiit-prostituudiga.. Alison’il tuli järsku mõte, et me peaksime tagasi minema ja temaga pilti tegema... Mõeldud-TEHTUD! :D Üllatav oli et „proua“ kohe pidistamisega nõus oli... Ta ainult mainis meile, no nii igaks juhuks, et „Im not a girl“ vms. :) Meie vastasime vaid „We know..“ . 

Pean veel rääkima sellest, et see foto ajas mind pärast südantlõhestavalt naerma... Miks küll?
Enne pranslaste juurest lahkumist ütles Alison mulle, et olen näost valge ja et ta hea meelega paneks mulle natukene puudrit juurde. :D jah, ma nägin tõesti kohe parem välja, kuid fotol olin mina tagaplaanil nagu ka see transvestiit ja me olime seal taga suht ühtemoodi tumedad, samas kui teised ees olid täista kenad ja heledad.. Milline iroonia... Ah et tema tegi minu näo ilusamaks ja pruunimaks. :D No tegelikult oligi ilusam, aga lihtsalt see kokkusattmus ajas naerma :)

Jõudsime siis lõpuks klubisse kohale, seal polnud just väga palju rahvast, aga väga vähe ka polnud. :) Kuid tänu meeldivale seltskonnale ja toredatele uutele tuttavatele oli öö igati tore, täis naeru ja tantsu.

Klubist ära liikudes oli kõht niiii niiii kuramuse tühi...Muudkui mõtlesin toidule ...Burger-hotdog-burger-hotdog.... Samal ajal kõndisime Aliadose poole. Prantslased laulsid kõvasti prantsuse keeles, meie eesti keeles kuniks Mathieu avastas oma taskust ESN lipu ning hakkasime taaskord pilte tegema. Teepeal hoiatasime palju Erasmuse üliõpilasi Olympias oleva peo eest ning saime tuttavaks paari türklasega, kes otsustasidki lõpuks meiega hoopis sööma tulla, mitte Olympiasse minna. Nad õpetasid mulle kuidas on Türgi keeles perse. Vähemalt üks sõna on selge järgmiseks aastaks kui Türki praktikale lähen :P-  „göt“ .

Lootsime et äkki kesklinna suur ja uhke McDonalds on lahti, (see on siin tõsiselt uhke, välimus on nagu kallil restoranil ja mitu korrust ja uhke sisustus samuti) kuid asjata... Siis küsisime klleltki, et kus on lähim koht kust süüa saab, meid juhatati kuskile mingisugusesse kebabi kohta ja see koht ei pidanud väga kaugel olema..Ainus mure oli see, et meile öeldi, et see on avatud ainult kuni  4ni, kell aga näitas 3.50 vms, seega oli meil kiire. Aga noh, ega me siis nõrgad pole ja alla ei anna. Läksime JOOKSUGA!!!! :D  Lõpuks ikka ei jõudnud sihile, kuna mingit kebabi kohta silma ei jäänud. Läksin siis ilusates neoonkollastes vestides politeinike juurde ja küsisin kus on lähim koht kust saab kohe praegu hamburgerit või hotdogi ning nemad oskasid meid aidata. Koht oli rahulik ja mõnus. Tellisin endale toidu mis oli hamburger taldrikul vms.. Sain siis taldrikutäie friikartuleid mille keskel olid 2 burksi pihvi ning nende peale oli visatud veel üks härjasilm ehk siis muna sunny side up. :D Ma ei leidnud peale pihvide mitte midagi mis peaks hamburgeriga sarnanema, kuid see selleks .. 

Lõbu ja nalja oli meil palju ja läks veel naljakamaks kui Mathieu põrandale potsatas... :D No lihtsalt ei saa üldse aru kuidas see sai juhtuda ning sellele mõtlemine ajab mind siiani itsitama. Ta lihtsalt istus laua taga, kui järsku lendas tema tool üle „vahekäigu“ järgmise laua ette ja tema ise potsatas põrandale maha. :D :D No ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada, mitte keegi meist ei suutnud .. Sel hetkel oli mul hea meel et mul ei olnud pissihäda, muidu oleksin vist kahtlemata püksi lasknud. Ma ei saa kunagi üle sellest. 

Ma praegugi sellele mõeldes näen täpselt seda kukkumist ja kõigi teiste nägusid sellel hetkel. Kirjeldamatu...

Sõime siis oma kõhud mõnusalt täis ja hakkasime end koju vedama. Meie Kerliga läksime siis taksoga maja ette ning türklased ja Mathieu läksid ühist teed mingis muus suunas. 
Öö oli super, seltskond oli veel parem ning mina olin naermisest väsinud. :)

Eile ehk laupäeval ärkasin üpris hilja, kuskil 3-4 vahel. Kuna külmkapp korises tühjusest kõvemini kui minu kõht, siis tuli ikkagi end valmis panna ja poes ära käija. Poes olid meil Kerliga kõhud juba nii tühjad et peale toidukraami ostmist läksime teisele korrusele hotdogi sööma.. Paraku oli see hotdog jube kuiv ja teist korda seda enam süüa ei taha.

Tänaseks plaanisin varasemat ärkamist, kuid magasin umbes üheni.  Tuleb end kokku võtta, et ma kõiki vabu päevi maha ei magaks :P  Mugisin just suure pizza ära ja mõtlen mida teha. :) Türgi poisid tahaksid ka midagi teha, eks näha ole kas lepime midagi kokku või ei. Kõht on nii täis, et parema meelega lösutaks niisama, aga ei. :) tuleb ikka end püsti ajada. Muide, nende burkside ja pizzadega olen ma 6 kilo alla võtnud :D Saaks veel 6 ja siis veel 6 :P :P loodan vaid et tagasi ei tule see kaal.

Homsest tuleb mul 4 päeva jutti praktikat- 2 hommikut ja 2 pärastlõunast/õhtust vahetust. Reedel ja võibolla ka laupäeval kool ja muideks esimesed portugali keele tunnid vist :P pühapäeval olen vaba ja võibolla siis ongi see päev kus taas kirjutan. :P No promises

Olge mõnusad!! :*

Üle pika aja uus postitus. ;)

MUL ON UUS NIMIIIIIII!!!!

Nii ... Olen laisk mis laisk. Pole juba pikalt kirjutanud, vaatamata sellele et ürpis lõbus nädalavahetus seljataga on :D
Olen unustanud teile rääkida et mul on uus lõbus hüüdnimi. Mathieu’st sai see kõik alguse... Igatahes ma olen nüüd Trinn-Trinn... Kerli ütles vaid korra praktikal olles mulle Trinn-Trinn ning sellest piisas, et ka õed seal mind nii kutsuma hakkaksid. Nad olidki seal kolmekesi mööda koridori jalutanud ja mind otsinud :“Trinn-Trinn, Trinn-Trinn, Trinn-Trinn.“ ... ning Susana küsis hiljem minult, et „Can i call You Trinn-Trinn? Its easier to remember.“  No mis mul saigi selle vastu olla. :D

Natuke praktikast

Praktika oli eelmine nädal põnevam kui varem. Sain teha rohkem asju kui muidu. Mul vedas õega – Susana.. Ta lasi mul peaaegu kõike teha. Kõige ägedam oli vahetada trahheostoomi ja teha süsti ning kõike kus nõelad mängus on. Hiljem pidin kirjutama ühe patsiendi kohta kõike mida teadsin..näiteks millega ta saab hakkama, millega mitte ja kõik probleemid mis tal on jne jne .. J

Reedel oli nagu ikka koolipäev, me olime kõik nii unised ja väsinud seal, isegi koordinaator. Ta ajas isegi segamini sõnad „speak“ ja „sleep“ ...tahtis öelda Isabelile ja Kerlile „You can speak.“ Kuid ütles „You can sleep.“ :D tore, tore :D

Pärast kooli läksime Mathieu, Isabeli ja Kerliga sööma ning leppisime kokku, et sööme koos igal reedel peale kooli, sellest pidavat saama meie traditsioon.

Hüppeliiges oli hakanud mulle aga viimastel päevadel liiga tegema. No lihtsalt jalg tahtis vahepeal alt ära kaduda, kuigi operatsioonist juba tükk aega möödas ning peaksin tohtima juba igasugu asju teha – joosta, hüpata, tantsida. Kuid mis võimatu see võimatu. Hakkab paistetama ja muutub tundlikuks alati kui olen sunnitud pikemalt käima ning ka lühema maaga siis, kui ortoosi pole. Kuigi ortoos peaks mul juba unustatud olema. Sain arstiga meili teel ühendust ja kui tagasi lähen tuleks uuesti MRT teha. Seniks katsun hakkama saada ja oma ortoosi kannan ka edasi..see pole küll mugav, kuid ilma selleta ei saa kuidagi olla. Ei tahaks jätta Portugali nautimata ning surfi tahan ka kahtlemata ära proovida :P Alguses tundsin selle ees küll kõhedust, kuid kõik peaks siiski ära proovima mis vähegi võimalik.

Haiglas sellel nädalal hakkasin käima lõpuks vaid oma mentoritega ja samuti vahetustega. Ühe mentoriga pole muidugi õnnestunud veel koos midagi teha. Barbara on minuga olnud nüüd kaks vahetust. Ta on suurepärane ja sõbralik... Samas ka väga range ja konkreetne – väga suurepärased omadused mentorile. Kellegi leebema käe all ma ilmselt ei areneks väga hästi. Ma tahan teha kõike korrektselt ja teada miks ma seda just nii pean tegema ning koos Barbaraga saan ma lihtsalt kõigest aru ja isegi kui ei saa, siis teeb ta mulle kõik selgeks.  Juba esimesel hommikul andis ta mulle päris oma patsiendi kellega seonduvad asjad pidin mina algusest lõpuni ära tegema. Patsiendi meditsiiniline diagnoos on pahaloomuline feokromotsütoom. See on kasvaja mis asub neerupealiste säsis ja toodab adrenaliini ning noradrenaliini, mille tõttu on patsiendil tugevad vererõhu ja pulsi kõikumised. Kasvaja on enamasti healoomuline, kuid paraku on selle isiku puhul asi teisiti. Ta on ka patsient kelle elu päästmiseks enam ei pingutata ehk kui ta hakkab minema, siis tal lihtsalt lastakse minna..Ei mingit elustamist ega muid jõupingutusi enam, samas oma ravi ta saab seni kuni on minek.
Eile, ehk teisipäeva öösel oli mul nüüd esimene öövahetus mis oli täitsa lõpp kui igav. Oma oma patsient oli mul endiselt sama, kuid selles vahetuses piirdus asi vaid ravimite ettevalmistamisega, kuna õed teevad öövahetuses kõikide patsiendite juures tööd koos, ega jaga neid. Mina siis sättisin vaid tilkasid paika ning hommikul mõõtsin kõigil veresuhkrut ja manustasin vajadusel insuliini. Koju saamise õnn oli küll suur ja ma olin igavusest nii väsinud.

PUBCRAWL

Möödunud reelel oli suur ESN üritus Erasmuse üliõpilastele. Pubiralli on see vist meie mõistes.. Algusel küll kartsin, et äkki peab jube palju jooksma ja möllama ning ehk ei peaks ikka minema oma hüppeliigest koormama kuid otsustasin siiski, et eks kohapeal paistab kuidas ja mis saama hakkab. Läksin. Tegemist oli küll võistlusega, kuid õnneks toimus kõik rahulikul. :)
Kõigepealt saime kokku Krista ja Mathieu’ga Aliadoses. Mathieul ei õnnestunud küll üritusele registreerida, kuid õnneks oli inimesi nii palju ja ta sai ikkagi osaleda.
Üritus ise maksis 5 euri, kuid sisaldas rohkem lõbu, jooke kui hind väärt ;)
WHAT'S INCLUDED: 

• Beer
• Sangria
• Shot shot shot shots !
•  Party

Kogunesime siis ülikooli ette, kus asus ka ESN kontor. Seal kohtusime ka Isabeliga.  Siis jagaunesime ise ca 15-18-e liikmelistesse gruppidesse. :) See oli see koht kus me ühendasime jõud võõrastega ning saime palju uusi tuttavaid. Isabel ja Mathieu läksid alguses üldse teise gruppi, kuid Isabelile seal ikkagi ei meeldinud ja ta tuli meie juurde. Kui õigesti aru sain siis tema eelneva tiimi liikmed olevat olnud enamjaolt vaiksed ja igavad ning ei pidavat väga omavahel suhtlema. Hiljem veel oli tal hea meel, et meile tuli, sest üritus oli super ja tema meelest oli kahtlemata meie tiim super ja tegi hästi koostööd. Inimesi oli meie grupis väga erinevaid..

Brasiiliast, Poolast, Saksamaalt, Lätist, Leedust, Hispaaniast, Rumeeniast jne..ei tule kohe kõik
meelde. Juba alguses klappisime kõik hästi, viskasime nalja, lõõpisime ja heitsime naljaga üksteisele oma rahvuste iseärasusi ette. Näiteks mingid Leedu „loll“ blond või Rumeenia mustlased, ja Poola lesbid, sest kaks Poola neidu olid kaelakuti koos. Meie grupp moodustas ka kohe ringi ning lõime kõik käed ning tegime seda terve võistluse vältel pidevalt, see hoidis tiimi vaimu vaimu elavana ja motivatsiooni kõrgel. Rumeenia noormehed heitsid mulle ette, et olen sellise näoga nagu tahaks nad ära tappa. Olgugi et olin vägagi sõbralikult meelestatud :D. Teadmiseks, tegemist polnud mustlastega, tavalised üliõpilased.

Esimene osa üritusest oli teatevõistlus... Olime ilusti rivis ning ees paistis ca 6 suurt pudelit sangriat. Esimene pidi minema jooma nii palju kui suudab ja siis teatepulga edasi andma.. ning kõik pidid jooma nii palju kui suutsid. Kõik karjusime kõigi nimesid ja elasime kaasa. Mõtlesin oma peas valmis et kui „teatepulk“ minuni jõuab joon pudeli põhjani.. No ma ju ei oleks elusees arvanud et selleks ajaks kui minu kord on, on üks pudel juba tühi ja minu kätte sataub pudel milles on veel natuke üle poole. Siiski, endale antud lubadus sai täidetud ning sain ka teistelt tiimi liikmetelt kiituse oma panuse eest mille rühma võidule andsin. :) JUST, võidule. Meie lõpetasime oma sangriad esimesena. :D
Edasi tuli põhimõtteliselt pubist pubisse liikumine, igal pool shotid vms ning palju muid asju millega lisapunkte teenida. Nendest ma pikemalt ei räägi, erasmuse lõbu tuleb ikka ise proovida ning olen kuulnud, et kõik mis toimub Erasmuses jääb Erasmusesse;).

Aga natukene üldisemalt veel.. Iga liige pidi saama võimalikult palju nimesid enda kehale ja kirjutama võimalikult palju oma nime teiste kehadele. Kõik see andis punkte. Siis olid veel bodyshotid, riiete vahetused ehk omavahel pidi võimalikult palju riideid ära vahetama ühe baari ees ja siis minema niimoodi järgmisesse baari ja ootama kuni uue shoti saab. Siis pidi tegema seksikaid ja naljakaid grupipilte, prantsuse suudlus omasoolisega, vastasooga ja ühe ürituse korraldajaga. Suudlemist tegi vaid üks neiu meie seast. Lisapunkte teenisid meile ka võitlushimulised posid, kes tulid pubi wc’st välja trussikud peas. 

 Kõik olid üpris purjus omadega ning meie tiimi liidril, ühel ESN-tüübil oli raskusi meiega suhtlemisel. Ta oli lisaks veel väikest kasvu ja ei paistnud hästi välja ning iga kord kui ta tahtis sõna võtta siis tõsteti ta lihtsalt õhku. Meeleolu oli kõigil hea, laulsime koos, rääkisime igasugu asju ja VÕISTLESIME kõik KOOS nagu ühtne tiim. Terve võistluse vältel ehk 4-5 tunni jooksul ei läinu mitte keegi kaduma, vaatamata joobeastmele. Tiimi nimeks sai Hakuna Matata.. :) Ka seda sai kõik koos kõvasti ja valesti lauldud.
Nüüdseks painab mind küsimus...Kas mängisin oma mütsi maha? Minu 5 naelane uhke nokamüts pidi saam ühe rumeenlase omaks, aga vaid juhul, kui võidame võistluse. Tulemusi veel ei tea. Noormees ise oli küll väga motiveeritud võidust, sest talle väga meeldib see müts.
Pärast Pubcrawl’i toimus ka mingi pidu, kus ma väga kaua ei olnud, sest purjus Mathieul õnnestus oma pusa niimoodi seljast ära võtta, et sain tema vehklemisega pihta nii, et valasin end õllega üle ning hakkasin haisema;). Koju jõudsin kuueks umbes ning uni oli nii magus.  Kui miski huvitav siis küsige julgelt, kui ma detailidesse laskuks, siis ma lihtsalt jääksingi kirjutama.

LÕPETUSEKS 

Alates laupäevast on meil ilmad ikka super vihmased olnud ning täna tuli päike pilve tagant välja ja õues on lausa palav. Kuskil ca 20 kraadi ja mõnus. Lõpuks ometi saab sellest niiskusest lahti mis isegi tolmu hallitama paneb :D
Natuke aga jubedust ka teile.... Kerli avastas nimelt täna, et minu toa laes talvituvad pisikesed ämblikud... ja neid ei ole ainult paar tükki.... :( seda kuidas ma magama julgen jääda ma veel ei tea...

Väga vabandan et pole väga pikalt kirjutanud. Loodan et mõistate ning parem seegi, kui üldse mitte midagi.

Uus postitus nagu ikka siis kui on mida kirjutada, on aega ja on ka tuju :)

Musid!!!

CHANGE YOUR FACE! 

Nii palju on juba jutuks tulnud minu näoilme.  Tean ise, et olen abivalmis, rõõmsameelne ja sõbralik inimene..See ei ole mingi ego plahvatus, eks ka need kes mind paremine tunnevad teavad seda. ;) Aga minu nägu? Armsad sõbrad, miks te ei ole mulle öelnud et mul on selline vastik ja pahane näeoilme, mis on pigem tuim ja kuri, kui rõõmus ja sõbralik? Umbes, et kui mulle midagi räägitakse, siis näen ma välja täpselt selline, et „Miks sa mulle seda räägid?“/“Mida sa tahad?“/“Mis jama sa ajad?“ või nagu ma üldse ei kuulaksi või lihtsalt ei saaks aru.. Nohhh, kaabel on tõsti mõnikord pikk ja kui aru ei saa siis küsin :D Aga, et mind ei huvita või ma ei taha kuulda- see on jama.

Miks ma üldse sellest räägin?

See puudutab minu viimaseid nädalaid väga tugevalt. Kõik algas siis, kui otsustasime eelmise nädala kolmapäeval praktikal paar tundi pikema päeva teha. Siis kohtusime mina, Isabel ja Kerli esimest korda minu mentori Barbaraga. Barbara rääkis ja seletas igasugu asju meile, lihtsalt niisama... Jutu lõpus küsis Isabel minult et kas ma ikka sain aru. Ma vastasin, et muidugi sain. Barbara inglise keel on lihtsalt nii super, et sellest on võimatu mitte aru saada. Mis peale Isabel põhjendas oma küsimust kuidagi nii : "You just always have this kind of face like u dont care or understand."

Hiljem garderoobis ütles ta veel, et alguses kui ta minuga tuttavaks sai, siis ta mõtles, et ta ei meeldi mulle üldse. Umbes nii, et alati kui ta midagi rääkis, siis minu näoilme põhjal ta kohe mõtles: „Okay, she don’t really like me.“
Siis tunnistas ka Kerli, et kui ta minuga lennujaamas tuttavaks sai ja ka pikalt peale seda mõtles ka tema, et ta mulle üldse ei meeldi.. Et alati kui ta midagi mulle räägib, siis mul oleks nagu siiralt savi.

Eilne oli küll viimane piisk...  Minu näoilme tuli taas jutuks, aga seekord koolis. Pidime kolmekesi peale praktikat koolist läbi käima, et oma koordinaatori Ildaga rääkida. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas see jutuks tuli, aga igatahes selle peale, kui rääkisin Ilda’le, et kõik mõtlevad koguaeg minu nöo põhjal, et olen kuri ja ei saa neist aru, ütles Ilda :“In the beginning, i was thinking the same thing. But today i see, you’re eyes are smiling.“

No eks ma olen natukene püüdnud rohkem oma nägu kontrollida ja rõõmsam paista, ilmselt natuke juba õnnestub.

Kuulan tegelikult alati kõiki inimesi rõõmuga, isegi kui minu nägu räägib vastupidist. Lihtsalt kui ma tähelepanelikult kuulan, siis mu nägu elab „tuimalt“ oma elu.  Kui ma lihtsalt omaette olen, enda ümber toimuvat vaatan, omi mõtteid mõtlen, siis samamoodi... See ongi see kuri nägu. Aga ma ausalt püüan edaspidi rohkem naeratada. ;)

Õnneks kui ma nüüd tigeda näoga midagi põrnitsema jään, siis mulle tuletatakse ikka Kerli ja Isabeli poolt meelde, et „Change your face!“ .

Natuke siis ka viimastest päevadest.

Eile oli praktikal suhteliselt igav päev. Juhendajaks oli Monica, kes ka esimesel nädalal minuga oli. Temaga toimubki alati pigem see vaatamine ning ega ta palju ei seleta ka. Tegelikult pole siin väga imestada, ega ta ise ei tea ka täpselt mida või kuidas õpetada, ta ei olegi mentoriks mõeldud ja vastavat koolitust läbinud.
Pärast praktikat käisime koolis, Ilda rääkis meile, et hakkame käima järgmisest kuust vahetustega ja ainult koos oma mentoritega. See on iseenesest hea, kuna kindlad mentorit teavad paremini minu taset, arengut, puudusi ning mida juba oskan ja mida on vaja rohkem õpetada. Mul on 2 mentorit, kelle vahetuste põhjal koostati ka mulle graafik.  Osad valved olen Marisa’ga ning osad Barbara’ga. Nemad töötavad rohkem pärastlõunastel aegadel ja öösiti.
Ilda lubas eile, et annab endast parima, et me ei peaks olema väga palju nädalavahetustel ja öösiti praktikal. See tal ka õnnestus- öövalveid sain õnneks vaid 3 ning üks nendest on pühapäeva öösel, ning sellega piirdub ka minu nädalavahetustel töötamine.  ;) Vabu päevi on 16, nendest vaid kolm on uimased, kus lõpetan hommikul praktika.

Homme on selle nädala viimane päev praktikal, kuna selgus, et meil on pisut ületunde ning neljapäev on vaba.  Ise soovisime oma tundide eest vaba päeva, nind Ilda selle meile organiseeris. Reedel vaid paar tundi kooli ning ongi nädalavahetus.

KENA VABARIIGI AASTAPÄEVA TEILE!!!

Olge mõnusad!!!! Uus postitus nagu ikka siis, kui millestki rääkida on.
:*

Praktika ja pidu ehk minu viimased 3 päeva.

Ma olen nii väsinud, et ma üldse ei kirjutaks praegu, aga suht palju on toimunud ja asjad lähevad meelest, kui kaua viivitan.
Kolmapäev ja neljapäev möödusid haiglas. Tegime kolmapäeval  paar tundi pikema päeva ning kavatseme seda veel teha, et niimoodi vaba päev kuskile lisaks saada. Neljapäev aga oli endiselt 7h, kuna õhtul toimus Welcome Barbeque ja see algas juba kell 17.00.

Praktika

Sellel nädalal oli mul teine juhendaja praktikal- Sonia(vot praegu ma ei ole kindel, et nimi mulle õigesti meelde jäi, aga see pole ka praegu oluline). Selle juhendajaga oli kuidagi vabam, ta oli ise avatum ja suhtles rohkem, seletas rohkem ning näitas kõike rahulikus tempos, et poleks raske jälgida. Sain lõpuks ka patsientidele süste teha :). See pole küll miski keeruline asi, aga asi seegi alustuseks. Kui iga nädalaga asjad veel paremaks ja põnevamaks lähevad siis on kõik super. No passimist oli endiselt praktikal palju, sest seal lihtsalt ei ole midagi teha, ka mitte õdedel endal, kuid siiski oli parem nädal kui eelmine. Üpris palju oli iseseisvaid patsiente ning kahe päeva jooksul tuli minul osaleda vaid ühe patsiendi vannitamisel. Muideks hommikuvõimlemist kolmapäeval polnud ja mõitsin, et see toimub vaid ühe konkreetse õe kohalolekul.  Aga mis siin ikka enam sellest praktikast, ega rohkem midagi uut ei sündinudki. ;) 

Welcome barbeque

Nagu enne mainisin, siis üritus algas kell 17.00, seega isegi kell kolm haiglast lahkudes oli meil üpris kiire et kodust läbi minna, end korda sättida ja 16.50 Aliadosesse sõita, et Isabeliga kohtuda.  Tegelikult oli meil suht plaanitudki, et ega me täpselt kella viieks nagunii ei lähe.  Koha leidmine võttis aega ja kui me lõpuks kohale jüudsime, siis polnud me ka kindlad, et oleme õiges kohas, kuna seitsime mingi pubi ees ning tundus imelik et barbeque toimub siseruumis.. Siiski, siiski pääses pubi tagauksest imePISIKESELE aiamaale. No see pisike oli kohe tõesti pisike, arvestades seda, et kutsutud olid KÕIK Erasmuse õpilased :D . No võibolla see oligi korraldajate plaan, et mida tihedamalt me üksteise küljes oleme, seda rohkem uusi tuttavaid me leiame. Iseenesest nii see oligi. Kui iga pisem grupp oma nurgas oleks, siis ega see tutvumine nii lihtsalt ei lähe. Kõigepealt jõudsime Isabeliga mingi seltskonnani mis koosnes esmapilgul hispaanlastest ja no kuna Isabel ise ka hispaanlane, siis leidsid nad kohe ühise keele. Üks neiu aga oli pisut teistmoodi, heledama peaga ja ei rääkinud hispaanlastega hispaania keelt. Selgus et on lätlane ja tuli üksi ning ta oli päris rõõmus meiega tutvudes. Krista on tema nimi, ning ta oli kohe nõus tulema ka koos minuga hiljem toimuvale Erasmuse üliõpilastele mõeldud Rock Partyle, mis pidi algama 23.30. Tema nõusoleku  üle oli mul väga hea meel, kuna teadsin, et Kerli kahjuks rock-peole ei taha ja olingi oma peas missioonil - leida uusi tuttavaid, kes minuga hiljem peole tuleks. Rock party’st aga veidi hiljem.

Kui olime tutvunud Kristaga, siis hakkasime kolmekesi inimesi vaatama, ning astusime ligi heledapäistele neidudele puhtast uudishimust, et ehk on veel inimesi meie kandist. Kõigepealt leidsime kolm sakslast, kes olid koos tulnud. Üks oli tegelikult pärit venemaalt ning lihtsalt saksamaale kolinud. Nende tüdrukutega saimegi kõige paremini jutule. Muidugi tutvusime veel igasugu inimestega Hispaaniast ja veel mõnedega, näiteks USA’st, Itaaliast, Hollandist, Poolast... vb ei meenu midagi.. Igatahes väga tore üritus oli ;)
Õlu oli üritusel odav, vaid 1.20  :)

Krista juures

Lahkusime barbeque’lt umbes kella 8-9 ajal. Saatsime Kristaga Kerli Aliadosesse, kust tema metrooga koju läks. Edasi hakkasime otsima poodi, et midagi joodavat kaasa  osta ning siis Krista juurde hotelli minna. Jah, Krista elab hetkel veel hotellis, aga küll ta varsti ka hea koha leiab. 
Kesklinna mägistel tänavatel oli suhteliselt raske mingit normaalset toidupoodi leida, seega läksime ühte ilmselgelt turistidele mõeldud vinoteeki, kus müüdi pudelikaupa ka veini. Nad ütlesid et kui pudel kohapeal lahti teha ehk seal vinoteegis juua, siis on 3 euri odavam.  Et kui võtame kinnise, siis läheb 3 euri pudeli hinnale otsa. Müüjad olid väga meeldivad, nad teadsid et tahame pudeli kaasa võtta ning meie olime juba nõustunud sellega, et võtame kaasa lahtise pudeli, kuid müüjad jätsid ikka pudeli kinni, aga hinda juurde ei pannud. :) Suurepärane. Läksime siis Krista juurde, rääkisime maast ja ilmast jõime veini ja vaatasime netist kus see peokoht asub. :) selgus, et kõrvaltänavas.

Rock-party’t otsides ja kuidas me sattusime lahkete inimeste kutsel täiesti suvalisele korteri läbule.

Umbes pool tundi enne peo algust sättisime end välja ja läksime peo kohaga samal tänaval olevasse pubisse aega parajaks tegema. Istusime ja jõime ühe joogi ning siis läksime välja. Seekord juhatas GPS meid natukene valesti, mingi riiete poeni vms... Tänaval oli palju klubisid, pubisid ning otsest nime me kohal ei teadnud. Olin kül oma buddy’le(Miguel) sõnumi saatnud ja küsinud, aga ta ei olnud veel vastanud.  Hakkasime siis vaikselt inimesi jälgima, keelt kuulama ning lõpuks saabus see hetk ja me kuulsime inglise keelt. Selle koha uks nägi välja nagu iga tüüpilise baari uks sellel tänaval. Küsisime siis ühelt noormehelt kas see on Erasmuse rock party... Vastus tuli konkreetselt „Sure, come on in!“  Läksime muidugi. Mida korrus edasi, seda imelikumaks asi muutus.. Alguses küll arvasime et vb on pubi teisel korrusel või mis iganes. Siis aga astusime ühest uksest täiesti suvalisele korteripeole. Terve see korter oli täiesti rahvast täis... Tüüp kes meid sisse kutsus aga vahepeal oli midagi välja selgitanud ja ütles meile, et „Its the next door of this building, the party u are looking for.“ :D Siis oli küll naljakas olla. Tänasime teda  ja hakkasime tagasi alla minema, no ta küll pakkus et me võiksime hoopis sellele peole jääda, kuid otsustasime mitte. :) Sellest uksest järgmisel uksel oli koha nimi küll seotud kuidagi  rockmuusikaga, seega oli ilmselgelt rocki pubi vms. Liikusime siis ukse suunas, et seda katsuda, kas lahti või kinni..Samal ajal kõlas meie seljatagant „It’s closed.“ Kohalikud noormehed(Filipe ja teise nime ei mäleta) tegid meiega tutvust ja tahtsid aidata meil õiget kohta leida, aga noh koha nime me ju ei teadnud. Ajasime siis niisama nendega juttu igasugustest asjadest. Lõpuks tuli Miguelilt sõnum koha nimega – Porto Tonico. Noormehed siis näitasid teisele poole teed ja veel kaugemale. GPS pani päris korraliku vahemaaga puusse. Kuna juttu meil veel jätkus, siis rääkisime natukene veel täpselt selle sama ukse ees, kust pääses sinna korteri läbule. Sinna siis sisenes veel mingi seltskond noori, kes meilt küsisid kas läheme ka sinna „peole“. Selle peale tuli Krista suust kogemata lause, mis terve meie seltskonna naerma ajas. „No, we will go there(näitas näpuga klubi poole, kus toimus siis õige rock-party), but right now we are here(viidates kohale kus parassjagu seisime)“ ..see lihtsalt kõlas nii totakalt, justnimelt see teine pool sellest lausest.

Rock Party

Seadsime siis lõpuks sammud õigele peole. Oh üllatus, üllatus, koht peaaegu tühi, ainult mõned näod olid kohal. No ma juba teadsin muidugi, et siin ei ole inimestel kombeks nii vara klubisse minna, kuid eeldasin siiski, et rahvas tuleb otse barbeque’lt peole. Arvasin siis, et ju nad läksid kodust läbi sättima ja mukkima. Tutvusime kohe ühe Portugali neiuga kellega oli väga tore rääkida. Tema õpib arstiks, kuid on alles teisel kursusel :). Ta on mõelnud ja mõtleb siiani selle, et tulla Erasmusega Eestisse õppima või praktikale. Krista aga oli väsinud, sest inimesi nagu ei tulnud eriti juurde ja tal hakkas igav. Seega otsustas ta ikkagi koju minna. Andis mulle oma numbri, et kui peaksin tahtma tema juures ööbida või kui mingi mure on siis helistaksin, sest ta elab ju seal samas. Igatahes kui Krista lahkus, siis hakkas alles inimesi juurde tulema. No ta oleks võinud natukene veel oodata.. Aga mis sellest enam.
Hästi palju oli peol inimesi Hispaaniast ja Slovakkiast. Esimest korda siin oleku ajal sain natuke rohkem oma buddy Miguel’iga juttu ajada. Tema on see kes meid siin aitab, aga temast ei teadnud ma ju üldse mitte midagi. Hiljem tutvusin ühe Hispaania noormehega kelle nimi on David. Temaga oli ka rohkem juttu, alustades õppimisest ning Portost ning lõpetades spordiga. Kuna tema oli siin juba pool aastat olnud, siis leppisime kokku, et näitab mulle hiljem kust kohast mul see öine buss läheb. Miguel oli ka valmis aitama, aga kuna ta oli üks peo korraldajatest siis ei soovinud ma tema tähelepanu kõrvale juhtida.
Varsti oli peol juba meeletult palju inimesi.. Sai natukene tantsitud igasugu seltskondadega ja väga lõbus pidu oli.

Kodutee

David saatis mind peatusesse koos ühe sõbra ja sõbrannaga. Kell oli 3.40. Igatahes seal selgus et bussini on peaaegu tund aega ehk üks buss oli just läinud ning minu oma pidi minema  kell 4.33 Hispaanlastel läks ka mingi buss või asi varsti, seega ei oleks nad minuga seal kaua passinud. Otsustasin siis peole tagasi minna, sinna nad mu tagasi saatsid, kuigi ütlesin, et oskan ise minna :) . Kohale jõudes selgus, et Miguel ka lahkus natuke pärast seda kui mina olin „ära läinud“. Ta oli saanud koha omanikega kokkuleppele, et nemad tegelevad peo lõpuga ise.  Igatahes mõtlesin see hetk „Mida kuradit ma siin üksi teen?“ , kuna ma olin ka üpris väsinud ja mul ei olnud enam seda pealehakkamist ja viitsimist lihtsalt uute inimestega tuttavaks saada. Kell oli juba nii palju ka, et enam-vähem kaineid inimesi oli vähe. Lasin siis jalga sealt ja otsustasin jalutada ning ringi vaadata. Saatsime Migueliga ka sõnumeid. Ta uuris kas läksin ilusti bussile, ültesin, et bussini veel aega ning jalutan niisama. Tema ütles, et kahjuks on tema ka juba bussis.. Öist bussi oodates kohtusin kodutuga, kes rääkis ilusat inglise keelt. :) Täna selgitas ka koordinaator, et väga palju haritud inimesi on siin järsku kõigest ilma jäänud ja et keelt oskavaid kodutuid on siin palju. Lõpuks tuli ka buss ning sõitsin ilusti koju.. Või noh peaaegu. Ilm oli suht jahe, ning minul oli uni. Jalutada oleks olnud minu tempos kuskil  10-15 minutit, aga tundsin, et ei jaksa. Võtsin takso ja sõitsin koju. Seekord sain kohe päris maja juurde sest taksojuht lõi GPS-seadmesse aadressi sisse:). Vahepeal avastasin et Miguel oli mulle kirjutanud, et kas sain ilusti bussiga kohale vms.. Ja kui ma polnud vastanud 5 minutit, siis oli ta veel küsimägi saatnud. No ikka väga hooliv ja muretsev buddy meil :).  Ültesin siis talle et kõik korras ja aitäh.

Edasi lühidalt

Sain kuskil poole kuueks magama ja ärkama pidin kell 9. Siiski, nagu mul kombeks on, siis ei kuulnud ma äratust. Kerli ajas mu üles. Läksime siis kooli, seal läks paar tundi aega, rääkisime kuidas praktikal on läinud jne. Koordinaator rääkis veel, et me hakkame ilmselt portugali keele kursusi saama märtsis. :) Tahaks küll seda imelist keelt osata. :P

Pärast kooli läksin fotosid tegema mingisse foto-kabiini. Kuna oli väsinud siis tulid ka fotod vastavad..näost valge nagu laip. Pilte oli vaja ESN kaardi tegemiseks. Sellega on üliõpilastel üritustele tasuta sissepääs ja muud soodustused ka. 
Sõin ka esimest korda Portole iseloomulikku francesinha’t. Olen kuulnud, et seda tuleb süüa õiges kohas, siis on hea ehk et väga paljud kohad teevad valesti ja see pole nii maitsev siis. Sattusin valesse kohta.  Pilti ma oma toidust ei teinud, võtsin selle netist.

Selle asjanduse sees on mitut erinevat liha, röstsaiad, palju juustu, muna.. Ning selle ümber on õllekaste. Serveeritakse koos friikartulitega.

Ilm keeras ära ning üles-alla mägistel tänavatel kõndimine oli niigi väsinud minule kurnav :) Piltidelt on näha mägine tee ja halb ilm.











 Olen siis õnnelikult kodus tagasi ning täna kabatsen puhata. Homse kohta midagi veel öelda ei oska ja plaanis pole midagi ning see mis õhtul teen, selgub alles homme.

Uus postitus tuleb siis, kui on millest kirjutada.

Olge tublid,:*

Viis vaba päeva 13.02-17.02

Reedel jätkus und kuni lõunani.. Külmas toas ja sooja teki all on nii mõnus magada. Päeva algus ei olnud just lõbus. Ilm oli küll soe, kuid niiske ja vihmane. Meil oli aga kindel plaan leida üles NorteShopping kaubanduskeskus, et külastada poosi nimega Primark. Mõeldud-tehtud!

Sinna jõudmine oli aga omaette tüütus..Kõigepealt oli ju vaja ühistranspordi pileteid, no neid nö 30-päeva omi. Teadsime isegi kust neid osta saab ja see koht ei olnud kodust sugugi kaugel. Enne seda pidime aga minema kooli, et sealt võtta tõendid, mis kinnitavad, et oleme kohaliku kooli õpilased. Saime tõendid kätte ning sellega oli kõik hästi. Edasi läks aga asi aina vihmasemaks ja keerulisemaks. Meie kodu lähedal olevas piletite müügikohas olid arvutid tuksis ja seal töötavad härrad ei osanud sõnagi inglise keelt. Millised ehmunud pilgud olid neil, kui küsisime "Can u speak english?" :D Siiski käte ja jalgadega suudeti meile nii palju ära seletada, et järgmine lähim koht kust pileteid osta on Trindades ehk 7 peatust edasi... Selleks et sinna sõita saime õnneks väljast piletite automaadist üksikpiletid osta. Vihm oli meid selleks ajaks aga juba parajalt niiskeks teinud, et end ebamugavalt tunda. Kohale jõudes avastasime, et ei olegi siin olemas 30-päeva pileteid vaid lihtsalt KUUPILETID!!!...ehk siis maksan terve kuu eest isegi, kui ostan pileti poole kuu pealt. Õpilase pilet oli siis 27 eurot +kaart 6 eurot.

Edasi saime juba rahulikult shoppama minna ning see parandas meie niisket ja ebameeldivat olemist korralikult ! :P Käisin esimest korda poes nimega Primark.. See oli lihtsalt vapustavalt suur ja lihtsalt täiega odav. Ntks: pintsak/jakk -16 euri, teksad- 8 euri, käekott: 10...väiksemad ka 4 euri.
Lõin pea 80 euri laiaks ja sain korraliku hunniku asju. Soovitan kõigil kindlasti seda poodi külastada, kui kuskil välismaal võimalus tekib.
Pärast shoppamist läksime KFC'sse burksi sööma...nagu ikka. Edasi sõitsime juba kodupoole. Kodu juures otsustasime veel poes käija, aga kuna kotte oli meil palju siis otsustasime, et Kerli läheb poodi ja mina jään ootama. Kuna oli reedene päev ja ka hägune plaan õhtul välja minna, siis palusin Kerlil poest kohalikku õlut võtta, mille nimi on Super Bock, sest olin kuulnud, et see on siin parim.
Kuna Kerli ise õllesõber ei ole ja nagu üliõpilastel ikka, tuleb vaadata kuidas omadega välja tulla, siis valida tuleb alati odavamaid variante. Nii siis ka seekord :D Soodukaga oli üks Super Bock'i sort (6pakk ca 3 euri) ..nii odav ei olnud see mitte ainult sellepärast et see oli soodushind ja et pudelid on siin väiksemad kui meil Eestis...
..Kodus ma siis jõin ja jõin, maitse oli tõesti hea aga pähe no kohe üldse ei hakanud. Uurisin siis pudeleid natukene lähemalt ja ohhh seda lugu- 0,5%vol... FAIL! Jõin siis veel klaasi eelnevatel päevadel ostetud kohalikku punast veini. 

Siis oli aeg välja minna. Seekord läks nii, et tuli mul minna üksi portugaallaste seltskonda. Ühega sealt olin juba ammu tuttav, aga iial ei olnud meil tulnud jutuks pidutsemine ega muusika. Sellest saingi õppetunni, et tasub ikka küsida missuguseid pidusid inimene eelistab ja mis muusikat tema seltskond kuulab, enne kui massi sulanduda. Nimelt sattusin väga suitstsele rockmuusikat autavate inimeste peole :D No seal oli ligi 10 inimest ja reaalselt suits suitsu otsa. Kõik suitsetasid. Olime alguses ühe neiu korteris, see oli ikka üpris segamini. No sellest olen aru saanud, et jalatsitega toas käimine on siin riigis täiesti OKEI, kuid selline massiline suitsetamine siseruumis on isegi minule-suitsetajale üpris talumatu. Aeg aga õnneks seisma ei jäänud ning varsti liikusime juba välja, et leida mõnus klubi või pubi kuhu peatuma jääda,, Kõndimist Porto mägistel teedel oli aga suht palju ja sihtkoht ei olnud seda väärt :D  - üli pisitillukene rocki pubi vms. Siin suitsetatakse ka paljudes klubides ja baarides seal kus juhtub, ehk ka siseruumides. Ise suitsetajana eelistaksin siiski pidutseda puhtamas õhus. Tundub et ma vist virisen liiga palju, kuid tõesti, minu esimene kogemus Porto ööelust oli ebameeldiv..Aga vähemalt olid inimesed uskumatult sõbralikud ja hommikusöök mingis ööläbi lahti olevad kohas odav ja maitsev  :D
Umbes 4-ajal hommikul jõudsin koju ja magasin sügavalt...

Laupäeva pärastlõunal kohtusime Trindades pranslaste Alison'i ja Mathieu'ga, et minne turule värkset kraami ostma. Metrooga oli mingi segadus ning minna oli vaid 1 peatus, siis läksime jala. Jälle need mägised teed ja Mathieu tempo on ka ülikiire ning Kerli tema järgi-samuti kiires tempos :D Alisoniga lonkisime tagapool ja Alison rääkis ka, et kui nad Mathieu'ga väljas käivad siis ta tavaliselt jalutabki üksi tagapool :D 

Kuna ilm oli jälle vihmane, siis turul enamus kohad suletud. Siiski saime hea hinnaga puuvilju :P
Pärast tekkis mõte minna kinno. Sõitsime tagasi Trindadesse, et Mathieu ja Alison saaksid oma toidukraami koju viia, neil oli seda ikka kõvasti rohkem kui meil. Mina ja Kerli siis ootasime neid, jõime kohvi ja sõime. Varsti nad tulidki, kuid kino jäi siiski ära. Nimelt metrooga oli ikka päris suur segadus... ootasime 40 minutit õiget metrood ja kui see metroo siis ka tuli, ei mahtunud sinna enam pooled inimesedki ära.. Kell oli juba suht palju ja filmi tuju hakkas ka ära kaduma. Ju siis polnud meie päev. Läksimegi koju puhkama ja leppisime kokku et lähme kinno järgmine päev ja kohtume kõik neljakesi kell 14.00 Trindades.
Me Kerliga jõudsime Trindadesse 14.02... kedagi polnud... natukese aja pärast jõudis Alison, kes oli üllatunud, et Mathieud ikka meiega pole. Alison oli ise juba varem kohal olnud ja siis läinud koju vaatama, et ega Mathieu pole ometi seal. Poiss oli juba ammu ära läinud ja telefon ei pidavat tal ka üldse töötama. Ootasime veel u 20 minutit ning sõitsime siis kolmekesi NorteShoppingusse kinno. Filmiks oli 50 Halli Varjundit ja see hakkas juba 15.10. Popcorn oli kahtlane -Kollane, nagu peaks võiga olema aga maitses hoopis imelikult.  Lisaks see väike Popcorn oli ikka metsikult suur ning mina jõudsin vaid pool ära süüa :)

Pärast kino selgus, et Mathieu oli oodanud Trindades täpselt kella 14'00ni ja siis metrooga NorteShoppingusse sõitnud :D  mul pole sõnu...
Käisime korra veel Primark'is ja siis läksime sööma. See on siin küll super, et kaubanduskeskuses on hästi palju erinevaid söögikohti ühes kohas ja igaüks saab võtta toidu oma maitse järgi ja süüa saab ikka koos :)  Seekord võtsime Kerliga pitsat mitte burksi :)

Päev oli tore ja meil oli koduteel ka väga lõbus ja palju nalja. Kaktused ...

Esmaspäeval ärkasin esialgu kell 12. Tuba oli külm ja teki all soe. Käisin wc's ja mõtlesin et lähen AINULT KORRAKS voodisse tagasi... paraku jäin uuesti magama ja ärkasin alles pool 3. :D Vähemalt olin õhtuseks peoks end välja puhanud. Carnival Holidays ja patt oleks mitte pidutseda. :P
Pidu toimus Isabeli juures. Kuna siin on kombeks inimestel enne koos süüa ja siis pidutseda, pidime kõik midagi söödavat kaasa tegema.. Soovitatavalt midagi oma riiki iseloomustavat. Kuna siin pole väga kättesaadaval toorainet, millest midagi eestipärast ja maitsvat teha siis otsustasime Kerli retsepti järgi teha šokolaadikooki Eesti šokolaadist :) Kook tuli hea ja kõigile maitses. Isabel oli teinud portugali hot-doge ja tema boyfriend oli teinud hispaania omletti. Lisaks toodi veel head-paremat. Pidu oli tore ja inimesed olid toredad, välja klubisse aga seekord ei mindud.

Isabel, Mathieu, Kerli, mina






Peolt lahkusime umbes 3-4 vahel .. Koju saime taksoga, arve oli väiksem kui arvasin, kõigest 6,40 :)
Kodus ei läinud sugugi kohe tuttu. :D Läksin kööki ja hakkasin kartuleid pesema ja lõikuma. Ja nii me siis praadisime varahommikusi kartuleid.. Pipra suhtes mul käsi natuke värises, kuid üldiselt oli hea :) Pärast oli väga hea uni ja ka täna magasin kella 2ni umbes :)

Meil on täna vastalpäev :)
Isutate meid facebookis piltidega oma vastlakuklitest :D Teadke, et meil on kaaaaaaa :P Nänänäää.

Loodan et teil seal eestimaal olid pikad liud!

Homme tuleb jälle minna igavale praktikale ja usun et varsti tuleb ka uus postitus, kuid pead ma ei anna :)

Olge mõnusad,
Byebye

11.02 - 12.02 Praktika.

Niisiis, praktikale saime mingisse onkoloogia osakonda, mille uksel on suurelt : Internamento oncologia medica. Vähk, vähk, vähk...
Patsientideks on suhteliselt kaugele arenenud vähkidega inimesed, kellel pole väga lootust enam paraneda, kuid soovivad siiski veel ravi jätkata. Üpris karm osakond ja palju surma, kuid õnneks ei ole ma ülevoolavalt emotsionaalne inimene ning tulen sellega kenasti toime. Muidugi väheke õõnes tunne tuli sisse, kui ajasime eile juttu kahe noormehega, kellel on eesnäärme vähk, kuid üldiselt saan ma sellise osakonnaga ilusti vaimsel tasandil hakkama.

Mõlemal päeval oleme alustanud kell 8 hommikul, seega olen ärganud umbes 6.40 .. See on muidugi täiesti köömes selle kõrval, et Eestis ärkasin 5.20, kuid siiski, külmas toas vara ennast sooja teki alt välja ajada on täiega õudne.
Eile olime praktikal 7 venivat tundi, täna aga vaid 6 tänu sellele, et kaks eelnevat kooli ja haiglaga tutvumise päeva andsid meile 15 tundi ning kokku on vaja saada nädalas 28h.

Õededel on 4 erinevat vahetust:

• 08:00-15:00
• 08:00-16:00
• 15:00-22:00
• 22:00-08:00
  
  Rinnaga toitev ema võib aga lapse söömise ajaks töölt alati jalga lasta ning lisaks on neil veel ka igasugu huvitavaid vabu päevi, millest ma väga täpselt aru ei saagi :) 

Meie käime E-N 8:00-15:00 praktikal ning reedeti koolis umbes 10:00-12:00 :)

Minu esimeste päevade praktika juhendaja siis rääkis, et korraga töötab tavaliselt osakonnas 6 õde: "5 for patients and 1 for doctors". Osakonnas on 23 patsienti ehk igale õele umbes 5-6 patsienti.
Hommik algab pika koosolekuga, mis kestab umbes 30-40 minutit ja mille jooksul tehakse järjest kõikide patsientide kohta põhjalik ülevaade ning kõik õed teevad endale kõikide patsientide kohta võimalikult põhjalikud märkmed, mitte ainult "oma" haigete kohta. Minul oli küll seda vaadates selline tunne, et need õed ostavad vist iga nädal endale uue märkmiku. :) tänu sellele oskavad nad kindlasti alati kõikide patsientide lähedaste küsimustele vastata, mitte ainult "oma" haigete ning hea ülevaade kõikide haigete seisundist on ka näiteks õdedel, kes pole pikalt tööl olnud.

Midagi uut ma siin väga õppinud ei ole..
Päev algab tavaliselt ravimite laiali jagamisega, ned ei ole palju ja see käib jube ruttu...Sellele järgneb hommikusöök ja patsientide "vannitamine". Tõsi, siin teevad seda tööd õed ning vajadusel aitab ka hooldaja. Patsiente söödavad samuti õed, kuid mähkmete vahetamine on siiski vaid hooldajate rida. Uus on minu jaoks ka see, et absoluutselt kõik patsiendid(lamajad ja liikujad) saavad iga päev dušši alla ning tänu sellele puudub haiglas ka igasugune ebameeldiv haigla "lõhn". Iseenesest on seal kõik ju puhas, kena ja tore, kuid sellest vajalikust PRAKTIKAST jääb puudu. Tööd jätkub meil ka enam-vähem lõunani ning pärast seda pole enam suurt midagi teha. Varem minema ei saa, sest õendusjuht soovib meid lõpuni sinna ning ta andis meile ka mingid inglise keelsed raamatud vähi kohta, et meil igav istuda poleks.

Ohh eii, ohh eiii.. Päev algav koosolekust ja HOMMIKUVÕIMLEMISEST :D eile küll mõtlesime, et äkki see võimlemine oli mingi nali ja ainult üks kord, kuid EI. See ongi igapäevane... :D Koosolek, hommikuvõimlemine ja alles siis töö. Saab nüüd iga hommik vähemalt natuke trenni teha xD

Minul on siis praeguseks mõlemal päeval sama juhendaja olnud- Monica, kuid Kerlil kahjuks täna sama juhendaja tööl ei olnud ja ta sai endale juhendajaks ühe õe, kes inglise keelt ei rääkinud, niiet veel igavam päev oli temal. Minu juhendajal oli õnneks suurepärane inglise keele oskus ning talle meeldis ka päris tihti tööd tegemise ajal inglise keeles laulda. Aksendi tõttu võttis mul vahepeal tema mõistmine kauem aega(nagu "pikad juhtmed"), kuid siiski saime suuremalt jaolt kõiges teineteisest aru.. Eile samal ajal kui lõunal olin tõlkis tema mulle portugali keelseid diagnoose inglise keelde :)
Täna lasi ta mu täiesti üksi patsientide juurde, küll ainult vererõhku mõõtma, kuid siiski, vaatamata sellele, et ma keelt ei oska ja haigetega suhelda ei saa. Õnneks on patsiendid väga mõistvad ning kui vererõhk oli korras siis "thumbs up" oli neile täiesti piisav. Nad näitasid veel vastu ka, ajades oma pöidlad nii püsti kui suutsid.. Vot nii see suhtlemine nendega kulges ja sellega oli kõik tip-top. Ühe vanema meesterahvaga aga leidsime ühise keele kahe inglise keelse sõna näol ehk kui talle toit meeldis, siis ütles ta "okay" ning siis kui ei meeldinud või ta ei tahtnud üldse enam süüa, siis ütles ta "not okay".

Täna ühe patsiendi soovil lõppes tema ravi ning viisime ta koos Kerli ja minu juhendajaga palliatiivravi osakonda.. Tee oli pikk läbi külma maaaluse tunneli. Palliatiivravi osakond on seal ulmeliselt suur. Ma ei teagi kui palju seal voodikohti on, sest juhendaja ei osanudki sellele vastata, ta ütles vaid, et väga palju kohti ning et see osakond ei piidru vaid ühe korrusega. Tagasi minnes võtsime palliatiivravi osakonnast kaasa ühe patsiendi, kes oli sinna vist ilmselt kogemata sattunud, kuna ravi tal igatahes kestis ja tema kohaks palliatiiv küll ei olnud.

Tagasi osakonda jõudes otsustasime Kerli ja Isabeliga(hispaanlanna), et teeme lõunapausi, sest kell oli jõudnud juba sinnamaale, kus aeg kipub tegevusetuse tõttu venima (üle 12ne). Ütlesin siis oma juhendajale "We go and have luch now" või "We go and eat something now" või midagi sellist... Selle peale juhendaja küll ültes "okay" ja läks oma asjadega tegelema, aga Isabel purskas naerma ning juhtis minu tähelepanu sellele, et olin oma ütlemisega väga konkreetne...Ehk selle asemel, et viisakalt küsida juhendajalt luba minna lõunale, mina lihtsalt ütlen et lähen ja ongi korras.. ;)

Viimase tunniga praktikal suutsin kirjutada valmis pool oma blogi ning ajada juttu veel Kerli ja Isabeliga. See vestlus tekitas omamoodi naeru ja segadust. See on minu jaoks lihtsalt nii naljakas kuidas ma olen keeltega nii segaduses ja pöördun pidevalt Kerli poole inglise keeles ning seevastu alustan Isabeliga vestlust hoopis eesti keeles. :D
Isabel rääkis midagi reedest ja et võiks peole minna.. aga eks näha ole mis homne toob. Päeval lähme Kerliga igatahes linna avastama ja otsima kaubanduskeskust kus on pood nimega Primark, sest seal on super hinnaga ilusaid asju ning enne seda peame kindlasti tegema endale 30-päeva ühistranspordi kaardid. Läheb põnevaks  ;) Nüüd on 5 vaba päeva :P

Ei tulegi rohkem midagi väga meelde mida kirja panna.. Ilmad on paar päeva vahelduva eduga pilves olnud, täna isegi korra sadas. Oma tuulepäisuse tõttu pidin hommikul taas koju tagasi jooksma(õnneks polnud palju veel mindud), sest unustasin telefoni koju...

:D Nüüd kirjutades avastasin veel, et ma läksin küll täna peale praktikat poodi nätsu ostma, kuid jätsin nätsu ostmata. Loll mis loll...

Uus postitus tuleb siis kui mul millestki rääkida on:)

Olge tublid!

                                           Vihmane aed...